Tsirkuse etendus

Eile oli üle 9 päeva esimene vaba päev ja Siim tegi mulle toreda üllatuse - nimelt ostis piletid Suurele Moskva Tsirkusele, mis hetkel mööda Austraaliat tiirutab. Terve päeva veetsime raamatukogus arvuti taga, püüdes oma teise viisa avaldust ära saata... Sellega on nüüd siis korras ja enam ei sõltu meist endist miskit... Oleme rõõmsad, kui saame viisa ja ei ole üldse kurvad, kui viisat ei anta... järelikult siis oleme piisavalt rännanud ja on aeg koduste juurde tagasi pöörduda.

Tsirkuse etendus oli vahva elamus... Eks enamik etteasteid olid ikka tuttavad: erinevad akropaadid, kloun, tsirkuse hobused jne... samas oli paar päris ahhetama panevat show elementi, kirjeldada suht raske, panen siia lihtsalt paar pilti üles. Juba tsirkusse jõudes ütlesid Siimule, et ma olen jumala kindel, et see pagana kloun kutsub mu sinna lavale... No loomulikult. Kohe kui esimene inimeste valimine algas, olin ma kolmas kellel ta pilk peatus... ellu ma jäin ja midagi kõige hullemat tegema ei pidanud...: kujutletavat viiulit mängisin ja ilma toolita pidin istuma vms... paar inimest tulid pärast juurde ja ütlesid: You were great. Niiet. kuulus olen nüüd Geraldtonis:D.

Sellesse metallkerasse mahtus korraga 4 mootorratturit, kahjuks üks kergelt kukkus ja jättis etteaste pooleli, niiet kera avanemise hetkel sõitis ringiratast 3 motikat.

Brasiilia hullud - pildil nähtav atribuut hakkas keerlema ja mehed tegid ringi sees ja peal erinevaid trikke.


Kergelt painduvad Mongoolia inglid.

Ega muud väga polegi... üritame teid viisa osas kursis hoida.
Tervitused.

Tagasi reaalsuses.

Lääne-Austraalia on väga kuulus kevadel õitsevate metsikute lillede poolest... üks näide nendest:)

Ja taas on aeg tiivad saanud ning muudkui lendab... märkamatult sai puhkus läbi ning juba 3 päeva töödki rabatud. Tundub, et rabamine on nüüd läbi, töötunde on vähesel või rohkemal määral kokku tõmmatud - mina teen umbes 40-43 h nädalas ja Siim umbes 30.. Eks nendest 60tunnistest nädalatest sai kõrini ka, ebatervislik selline töökoormus.

Puhkusest siis veel nii palju, et reedene päev Exmouthis oli kahjuks pilvine ning rannatada ei õnnestunud.. seevastu käisime taaskord mägironimist harrastamas... pikniku pidasime Oyster Stacks rannal ning juhuslikult ookeanile pilku heites võis märgata mitmeid ja mitmeid vaalu, kes muudkui vett pritsisid ning oma saba või selga näitasid, vahva... suured, võimsad loomad. Laupäeva hommikul asusime tagasiteele.. paariks tunniks põikasime sisse Coral Baysse, et veel viimane päevituskord peale saada ja seejärel võtsime suuna Carnarvonile, kus veetsime öö karavanpargis. Hommikul läbisime taaskord tuttava teelõigu - 470 kilomeetrit ilma asulateta ja olimegi tagasi Geraldtoni kodus. Mälestusterohked 2 nädalat selja taga.

Mildura laeva vrakk Exmouthi lähistel


Shothole canyon


Väike Siim ja suur Mandu Mandu gorge Cape Range rahvuspargis.

Emu paar jalutas meist mööda, kui me ManduMandu gorge´i vallutasime.

Lähipäevil peame siis võtma vastu ka otsused, mis meist edaspidi saab... ega väga midagi otsustada ei ole, plaanime anda sisse teise working holiday viisa taotluse... kui viisa saame, siis ilmselt töötame kuskil paar kuud veel siin (kui muidugi tunde eraldatakse meile) ja siis reisime ja siis mingi aeg koju... kuna meil aga 3 kuud nõutavat farmitööd tegemata, siis on olemas ka tõenäosus, et viisat meile ei anta... sellisel juhul oktoobri keskel lõpetame töö, reisime kuu, poolteist ja oleme detsembriks kodus... eks anname teada, kui asjades selgus:)

seniks olge tublid. ja tegelt tahaks ikka üle kõige näha kõiki juba.

Uus nädal, uus puhkus... sedasi võikski ju elada

Pühapäeva pärastlõunal Perthist Geraldtoni jõudes oli meil õhtupoolik, et asjad ümber pakkida ning taaskord end minekule seada. Hommikul umbes 8 paiku alustasime sõitu põhja poole.. Olen seda vist juba varem maininud, eet siin Lääne-Austraalias on nende asulatega ikka parajalt kitsas käes. Geraldtonist umbes 50 km põhja on pisike linn nimega Northampton ja seejärel on tükk tühja maad... nii ligi 420 km. Siis saab taas nautida "suurlinna" elu Carnarvonis, mis tuntud banaanivabariigina. Linnas elab veidi alla 10 000 elaniku. Pikka peatust ei olnud, sest meil oli veel umbes 250 km sõita, jõudmaks Coral Bay´sse, mis on küla, kus on 20 maja ja nendestki üks hotell ja 2 karavanparki. Saime endale telgikoha Bayview karavanparki ja asusime külakesega tutvuma. Ega seal suurt olnud, üks peatänav, mis viis otse randa.. Üks pood ja paar kohvikut ja suhtkoht kõik. Aga siinne kant ongi kuulus just eelkõige ookeanielustiku poolest. Coral Bay ja Exmouth asuvad Ningaloo korallirahu ääres. Seetõttu kutsutakse paika hellitavalt Austraalia Sharm el Sheikiks. Võtsime siis nagu Egiptuse riigile kohaselt järgmisel päeval snorgeldamistuuri. Nägi see välja selline, et hommikul võeti meid bussi peale, sõidutati sadamasse, sõitsime paadiga merele. Esimene snorgeldamine ei pakkunud midagi erilist, kuna siin on tegemist kõvade korallidega, Egiptuses aga pehmetega.. Ütlesin giidile ka, et Egiptuse Punase mere vastu ikka ei saa. Teise peatusena läksime kilpkonnade alale... paadist meid välja ei lastud, aga nii mõnigi kilpkonn pistis on pea paar korda veest välja, et hingata.. ahjaa reefsharki nägime ka... ei oska eesti keelde tõlkida, aga üks haidest ta siis on (nb, ohutu!!). Pärast toimus veel teine snorgeldamine ja lõunaks olime kaldal tagasi.

Peale snorgeldamist soojas:) ehk siis talvemütsiga Austraalias.

Mõnulev suvitaja

Otsustasime, et jääme veel üheks ööks Coral Baysse, kuid kuna majutusasutused olid kõik täis, siis alustasime sõitu 150 kilomeetrit põhja poole, Exmouthi.

Naljakas teelõik - maantee ääres mitukümmend metsikut lehma, kitse, lambaid, jaanalindusid. Antud lehmapere otsustas täpselt meie ees teed ületada.

Ja siis lambapere...

Exmouth on siis täitsa linnake oma 2500 elanikuga, 100protsendiliselt turismindusele suunatud. Exmouthist umbes 50 km kaugusel asub Cape Range rahvuspark, mis on kuulus oma kanjonite ja superselge veega randadega. Käisime meiegi seda siis täna avastamas.

Charles Knife kanjon

Üks nendest kaunitest randadest oma selge vee ja valge liivaga.

Parim snorgeldamisrand rahvuspargis - Turqouise bay - tõlkes türkiissinine laht.

Antud rannas õnnestus minul, kes ma ei ole üldse väga suur snorgeldamisfänn, näha kilpkonna ja raid... Tavaliselt võid sellised leiud leida paadiga kaldast eemale sukelduma minnes, minul õnnestus see vaid umbes 50 meetrit kaldast...

Rannatamised rannatatud võtsime suuna kanjonitele. Tänaseks valikuks osutus Yardie Creek mäeahelik.. Seal oli 2 matkarada, üks lihtne ja teine, heas füüsilises vormis olevatele matkajatele... mis siis muud, kui minek!. Super vaated...

Matkaja.

Nägime ära Austraalia esimese ussi... pole aimugi, mis tegelasega tegemist...

Heas füüsilises vormis või mitte, aga kuumuses matkamine on suht väsitav.

Vesi esmatähtis ettevaatusabinõu kuumarabanduse vastu:)

Tagasiteel jalutas tee ääres jaanalind.

Üks paljudest kängurudest, keda matkal kohtasime.

No ja ilmselt ei pea mainima, et ma suutsin end taas ära põletada,... pagan.

Pikk postitus tuli... vabandan, et nii palju lugema pidite.

Katu

Puhkuse esimene osa on läbi...

Olemegi tagasi "talvises" Perthis ja homme alustame sõitu Geraldtoni suunas. Ilm on jahe ja koheselt on selle tulemuseks kerge kurguvalu ja muud toredad asjad. Viimases postituses lõpetasime kolmapäevaga.

Neljapäev ja reede möödusid ausalt öeldes suures osas rannatamise tähe all: päevitasime ja nautisime India ookeani 23 kraadist vett. Paar tunnikest veetsime ka hotelli troopikaaias basseini ääres, palmide all.Neljapäeva päikeseloojanguks plaanisime minna Gantheaume pointi. Koht siis Broome´i keskusest mingi 6 kilomeetrit ja kuulus oma punaste Pindan kaljude poolest. Lisaks sellele on alla meetrise mõõna korral näha seal dinosauruste jäljed, millest me vist ühte nägime, aga ega me päris kindlad ei ole. Meie läksime peamise eesmärgina vaatama Anastasia´s pooli. Kunagi ammusel ajal elas Gantheaume pointis majakavaht oma naisega. Naisel oli probleeme luuvaluga, mille leevendamiseks tema abikaasa valas kalju sisse basseini, mis iga tõusu ajal värske ookeaniveega täitub. Bassein oli kahjuks tühi, kui meie seal olime, kuna oli suursuur mõõn.

Anastasia´s pool

Punased Pindan kaljud

Vaatasime ära päikeseloojangu, pidasime kerge pikniku ja asusime tagasi hotelli poole teele. Reede hommikul ootas check-out. Kuna lend läks alles õhtul kell 7, siis jätsime oma pagasi hotelli ja kiirustasime bussiga randa. Pärastlõuna jalutasime linna peal, tegime pilti pärlipüüdja skulptuurist ja tõttasime lennujaama.

Siim ja pärlipüüdja.

Tõus, veetase u. 9,5 meetrit.

Mõõn, vee kõrguseks umbes 1,25 meetrit.

Tänane, laupäev, on olnud üks poodides käimise päev... Nimelt ei ole me ammuammu juba saanud suurlinna kaubamajades ringi vaadata ja otsustasime siis endale midagi lubada. Homme hommikul sõidame Geraldtoni koju ja esmaspäeva hommikul juba sealt edasi.

Kallistused kõigile ja püüame ka Coral Bayst ning Exmouthist ülekandeid teha.:)

Kuumad tervitused Broome`ist.

Oleme lõpuks oma puhkusel, julgelt võin öelda, et teenitud puhkusel. Esmaspäeval pakkisime end autosse ja sõitsime u 450 km lõuna poole, Perthi. Perthis jätsime auto parklasse, võtsime oma kompsud ja asusime lennujaama check-in-i poole teele. Lennuk väljus 16.00 ning lend kestis 2,5 tundi. 18.30 maandusime linnas nimega Broome, lennuki kapten teatas, et temperatuur on 26 kraadi ja taevas selge. Nii pea kui astusime lennukist välja, tundsime soojale maale omast niisket õhku... Naljakas... oleks nagu Eestist Egiptusesse lennanud... Tegelikult aga ei lennanud me isegi teise osariiki, lihtsalt teise linna. Lennujaamast sõitsime taksoga hotelli nimega Ocean Lodge. Hotell oli meie bookinguga vea teinud ja tuli välja, et meile oli tuba reserveeritud ainult üheks ööks.. Kuna tegu oli nendepoolse veaga, siis saime järgmisteks öödeks Deluxe toa, oma rõduga ja puha. Tuba on ilus, köök ja kõik muu vajalik. Hotell on suht vana, aga näeb kena välja, ilusa troopilise aia ja basseiniga.

Teisipäeva hommikul läksime linna avastama - Broome on Austraalia pärlipealinn. Peatänaval on pärlipood pärlipoes kinni ja igal pool reklaamitakse tuure, mis viivad sind pärlite tootmist vaatama. Broome ise on selline väike linnake. Hetkel on siin tihe turismi hooaeg - Broome´ile on omane troopiline kliima ehk siis maist oktoobrini on kuiv hooaeg ja oktoobrist kuni aprilli lõpuni on vihmahooaeg, mil temperatuurid on 40 kandis ja muudkui sajab. Broome´is asub maailma viie parima ranna hulka kuuluv Cable Beach. Cable beach on 22 km pikkune liivarand, kus väidetakse olevat ühed ilusaimad päikeseloojangud. Väga populaarsed on ka igaõhtused kaamelisõidud (hirmkallis turismimagnet). Meie otsustasime nautida päikeseloojangut ranna kokteilibaaris Sunset. Ahjaa, üks eriline asi selle ranna juures on veel see, et siin on väga suure kõikumisega tõusud ja mõõnad. Tavaliselt on tõus kuskil kuni 3 m ja mõõn mingi 0-1 m, siin aga on siis sedasi, et tõus on kuskil 7-10 m ja mõõn umbes 0-3 m.. Kogu siinne elu pidi väga täpselt tõusu-mõõna järgi käima..

Kolmapäeva hommikul rentisime endale auto. Naljakas kokkusattumus, et autoks saime suht sama Falconi, mille Perthi jätsime. Auto rentimise mõte tuli sellest, et Broome on selline hästi laiali asuv linn... ehk siis näiteks meie hotellist linna on umbes 2 km. Ja teise põhisihtkohta, Cable beachi on umbes 7 km. Auto renditud, suundusime taaskord rannatama, sest tunne on küll selline, nagu poleks väga ammu päikest näinud. (ei pea vist hakkama mainima, et mina suutsin poole tunnise jalutuskäiguga endale kleidi selga päevitada). Hommikune teekond viis meid taaskord randa. Esmalt käisime tutvusime linna rannaga, aga kuna seal olevat mingi aeg tagasi olnud krokodill ja selle sõbraga me kohtuda ei tahtnud, siis suundusime taaskord Cable beachi. Mõned tunnid mõnulemist ja seejärel koju lõunale. Pärastlõunal võtsime ette teekonna umbes 18 km Broome´ist välja Malcolm Douglase Wilderness Wildlife Parki. Tegemist siis umbes 30 ha-lisel alal paikneva krokodillipargiga. Käik oli väga huvitav, giid korraldas tutvustava ja demonstreeriva tuuri, tuues välja erinevused soolvee krokodilli, alligaatori ja mageveekrokodilli vahel. Demonstratiivne toitmisprotsess oli küll ahhetama panev. Ahjaa, 9-kuust beebi alligaatorit saime ka käes hoida - ei olnudki nii hirmus, kui algul tundus. Mõned huvitavad faktid, mis teada saime: *krokodill suudab olla vee all ilma hingamata 2 tundi; *krokodillid magavd päikse käes suu lahti, kuna päike soojendab läbi keele nende verd ja see aitab hoida keha soojas; *krokodilli silmadel on kaitserefleks, kui on oht, siis silmad poevad koljuluu sisse peitu... ja igasuguseid muid asju saime ka teada:). Veel nägime pargis dingosid, erinevaid kängurusid, hästi palju igasuguseid linde, kellest mõned möödujaile "hello" ütlesid.

Homme, ülehomme veel mõnusat Broome´i elu ja siis reedel lendame tagasi Perthi.

Päikest ja varsti kirjutame,
Kadri ja Siim

No pagan küll, nii raske nende tehnika imedega. Olin juba paar lõiku kirjutanud, kui arvuti otsustas kõik ära kustutada... uuuh. Olgu, alustan otsast.

Viimased 4 päeva olen olnud haigevoodis.. eiei, ei ole seagripp, õnneks. Kuigi seda väidetakse siin kandis ka päris palju liikvel olevat. Nüüd saan vähemalt öelda, et olen Austraalias haiglase käinud... Selle eest, et mul kuulati kopse, vaadati kurku ja mõõdeti vererõhku, maksin 156 dollarit, ehk siis 1500 krooni. – odav lõbu. Siim oli samuti tõbine, kuid tema suutis selle külmetuse suhtkoht püstijalu läbi põdeda.
Mis meil veel vahepeal on tominud...? Finantsaasta lõppes ära ja siin maal on selline hea asi, et kui teed oma tuludeklaratsiooni, siis saad enamasti suure osa oma makse tagasi... Kui Eesti õnnestub deklaratsiooniga mõni sada krooni saada, siis siin jääb see summa paari-kolme tuhande dollari juurde. Hea tunne oli, kui see raha arvele tuli, sest suht palju on nad aasta jooksul maksu ka võtnud (Sydneys maksin ma iga palga pealt 29%).

L´Attitude 28, et puhkuse ajal töökohta ei unustaks

Ja kõige parem uudis on siis see, et meie puhkuseplaanid on ka nüüd paigas. Töölt oleme vabad 17. august – 31. august. 17. augustil sõidame siit Perthi (umbes 400 km lõunasse) ja istume lennukile, et siis põrutada Broome´i, mis asub põhjas... Perthist umbes 2200 km. Lennupiletid ja majutus Broome´is on juba olemas, niiet minek selles osas kindel.. Tagasi lendame 21. aug õhtul ja maandume Perthis umbes 10 paiku. Seejärel plaanime paar ööd Perthis olla ja siis koju tagasi sõita. Ja teise nädala puhkusest plaanime veeta Coral Bay´s ja Exmouthis. Eks vaatame, kuidas läheb... Ootame neid kahte nädalat igastahes väga.
Autoga on nüüd natuke jamasti meil.. Nimelt saab meie auto New South Wales´i registreerimine läbi... selle pikendamiseks peab minema ülevaatusele... jama aga selles, et oleme New South Walesi´ist mingi 7000 km kaugusel. No teine variant siis, et auto WA osariiki ümber registreerida... Aga see ei ole ka nalja asi... Samuti on vaja teha ülevaatus, mida me siis ka tegemas käisime... Muidugi me sealt läbi ei saanud.. Põhjused on muidugi naljakad... Auto on liiga madal, ühel uksel mõlgid jne... sellised sõitmist mitte mõjutavad asjad. Eks peame midagi siis nüüd välja mõtlema.

Eelmisel esmaspäeval, oma ainsal vabal päeval käisime Astridiga farmis. Tore oli natuke linnast minema saada ja värsket õhku nautida. Hobuse seljas istumine oli ka vahva kogemus.
Astrid

Järgmine sissekanne ilmselt juba puhkusepäevilt.
Väike loodusfoto Geraldtonis

Parimat,
KadrijaSiim

Aeg lendab...

Pean vist alustama vabandamisega... täna on 12. juuli ja eelmine postitus sai kirjutatud 4. juunil... Aeg on märkamatult tiivad saanud ja lendab täiesti seletamatu kiirusega. Ma siis võtan end nüüd lõpuks kokku ja panen mõned read siia kirja.

Terve selle kuu oleme tublisti töötanud.. vahepeal tundub, et võibolla lausa liiga tublisti. Kui eelmise nädala tunde kokku arvutades sain numbri 61, siis mõtlesin küll, et tohoh, hullu. Aga töö tahab tegemist ja teatavasti on eestlased tubli töörahvas. See on hea tunne, et meid siin väga hinnatakse ja meie tööga ollakse rahul. Restoranil läheb väga hästi, hetkel peaks olema nii öelda madalhooaeg, aga meil on endiselt kliente palju. Bottleshop on suhteliselt vaikne, aga eks see hakkab elavnema siis, kui suvi tuleb (ehk siis mingi sept lõpp, okt.). Üks peamine uudis on vast see, et Siim asub uuest nädalast tööle osaliselt ka barman´ina. Hakkab siis õppima igast kokteilide tegemist ja õlle valamist.. Endiselt jääb ta tööle ka alkoholipoodi, aga see baaritöö pakub kindlasti võimalust areneda ja midagi uut õppida.

Eile kutsusid ülemused minu ja Siimu jutuajamisele,.. Tahtsid meid kiita ja uurida meie edasiste tegemiste kohta. Nüüd siis oleme suhteliselt otsustanud, et kuni viisa lõpuni töötame siin... Praegustest majandusoludes ei ole kasulik heast töökohast nii lihtsalt loobuda, kuna ka siinmaal on uue töö leidmine päris raske. Kokku sai ka lepitud, et kuskil augusti lõpu poole lähme 2 nädalaks puhkusele. See on küll suur motivatsiooniallikas nüüd... Plaanime sõita põhjapoole: Monkey Mia, Coral Bay (mis kuulus Ningaloo reefi poolest, mis analoogne Great Barrier Reefiga), Broome. Siis saab lõpuks ka lisada ilusaid pilte ja kirjeldusterikkaid postitusi.

Paljud on küsinud meie kojunaasmise kohta. Endiselt ei oska sellele väga hästi vastata... Igatseme kõiki koduseid meeletult, aga samas üritame mõelda reaalselt... Eesti tööturg on hetkel ikka tõsises madalseisus ja väga ei taha mõelda sellele, et peaks värskete tööotsijatena sellesse sisenema... Üks on ju nii või naa kindel - koju tuleme niikuinii.... väga suurt vahet ei ole, kas see on 3 või 6 kuu pärast.

Meil on lootust nüüd lähipäevil endale koju internet saada, niiet pöidlad pihku... sellesel juhul oleks kõvasti lihtsam teid meie eluga kursis hoida.

Päikselist suveilma!!
Tervitused talvisest Geraldtonist.

PS. kes meist puudust tunneb, siis võtke aga pliiats ja paber ja kirjutage, joonistage meile:). aadress olemas eelmises postituses.

Katu. ja Siim ka.