Asjad on hakanud paika liikuma:)

Nonii. Nüüd siis natuke uudiseid ka, mida rääkida. Nimelt. Kõige tähtsam uudis: MEIL ON KODU. Lõpuks kandsid otsingud vilja ja saime endale elamise. Siim kirjutas eelmises sissekandes, et pidime hommikul Paddingtoni mingit kohta vaatama minema.. Selle sama kohaga saimegi sina peale... Asukoht on hea.. natuke eemal kesklinnast.. samas sõidab bussiga kesklinna umbes 10 minutit.. ja siin on bussiliiklus hea.. näiteks huvitav reegel on see, et bussis võib olla maksimum 15 seisvat reisijat.. kui see hulk on täis, siis rohkem peale ei saa. Bussijuht sõidab lihtsalt peatusest mööda. Maja on vana viktoriaanlik hoone, mida jupp haaval renoveeritakse. Enamik üüritavatest korteritest on sellised kommuuni tüüpi.. Ühe köögi kohta mingi 5 magamistuba vms. Meie elamises õnneks rahulik – korteri omanik on vanem naisterahvas, kes töötab osaliselt ülikoolis õppejõuna ja muidu vist mingi lastehoidmise vms-ga.. ei ole veel täpselt aru saanud. Aga selline tore tädi tundus, natuke pedantne ja hirmus korraarmastaja (köögis polnud ühtegi asja kuskil laua peal või kapi peal.. täielik tühjus). Aga kord on hea. Puhtusest hakkab siin hostelis elades küll puudust tundma. Kuna nädalaks on hostel üüritud, siis ilmselt peame teisipäevani siin olema, muidu läheb päris palju raha kaotsi.. Homme küsime, kas on variant, et saame raha tagasi, kui tahame varem lahkuda, kuigi arvan, et see pole võimalik. Samas on meil pangakaardid tulekul ja need samuti tellitud hosteli aadressile.

Eile saime oma TAX File Numberid kätte. Need on vaja kohe tööandjale helistada. Ja tänud neile saame Austraaliast lahkudes kõik maksud tagasi taotleda. Täna oleme terve päeva olnud asjalikud. Hommikul lahkusime hostelist kell pool üheksa ja tagasi jõudsime alles õhtul kell 8. Käisime koolis. Iga inimene, kes siin plaanib töötada teenindussfääris, see peab tegema endale litsentsi, mis annab talle õiguse kokkupuutuda alkoholiga. Hirmus kallis asi- 70 dollarit nägu ja selle eest ei saanud nagu midagi... 2 tundi mõttetut passimist. Aga vähemalt paberid käes nüüd – ilma nendeta ei võeta lihtsalt tööle.

Nüüd siis jõudsingi töö jutule. Ka selles osas on nüüd nii mõndagi toimunud. Leidsime internetist pakkumise, et vaja energilisi inimesi rugby võistlustele Foxteli televisiooni promoma (emme, see nagu Elioni töö ju). No me siis mõtlesime, et selline lihtne töö suht, jagada mingeid pabereid jne ja saatsime cv-d. Saimegi kohe vastuse ja käisime eile „vestlusel“. Intervjuud kui sellist ei olnud.. Täitsime mingid ankeedid, öeldi, et palk on 30 dollarit tund – maksud ( see siin ikka päris suur palk) ja homme lähme tööle. Töö selline hästi harv ja ilmselt ainult mingi 1-2 mängu nädalas, aga siiski.. Isegi sellest on kasu, kui saame kahe peale umbes 85 dollarit kahe tunni eest (üks mäng kestab umbes 2 tundi). Enamasti kulub poes 10-15 dollarit (nii umbes iga päev). Osa asju ikka hirmus kallid.. Kana on kohutavalt kallis ja üldse liha tooted. Samas täna leidsime mingi sooduka ja valmistasime ikka sellise söögi, et kogu hostelile tegime silmad ette:P

Tänaseks oli meil mõlemal tööintervjuu kirja pandud. Siim käis hotellis. Ja tal läks väga hästi. Homme lubati teada anda, mis ametikohal täpsemalt tööle hakkab, aga ilmselt on nüüd töökoht olemas. Super. See oli ikka väga oluline. Siimul käisid siis asjad kiirelt ja lihtsalt.. natuke vestlemist ja vaba. Mis minuga aga juhtus.?? Minu vestlus pidi toimuma cateringi firmas, mis asub kesklinnast eemal Bondi rannas (umbes 30 minutit bussiga). Otsustasime siis, et mul kõige targem minna bussiga, mis läheb suht hosteli juurest.. Sõitsin siis sinna suunas.. ajavaru oli täitsa hea. Jõudsin vahepeatusesse, kus buss hirmus kaua ootas, hakkasin muretsema... Aga vaatasin, et peaks jõudma, pole hullu. Kui buss lõpuks liikuma hakkas, taipasin, et see buss läheb täitsa valesse kohta.. Läksin bussijuhilt küsima ja mu hirm sai kinnitust. Vestluseni on aega 5 minutit ja ma olin kuskil pärapõrgus. Bussijuht käskis minna tagasi ja uue bussi peale.. Aga selle kohani, kust randa oleksin saanud, oli hulk maad ja mina hiljaks jäämas... Mis siis ikka. Pisarad hakkasid tulema:S. Üksi ka esimest korda sellest 4,5 millioni inimesega linnas. Õnneks helistas suurimal paanikahetkel Simka ja kurjustas minuga ja ajas paanika ära ja käskis kohe helistada tööandjale ja vabandada, et hilinen... Kõik sai korda. Siit õpetus, enne mitte paanitseda, eksole.

Hilinesin lõpuks pool tundi. Pole hullu. Mind võeti rõõmsalt vastu ja tundus, et kõik hästi, kuni hetkeni, mil pisteti kätte ankeedid täitmiseks. Algus oli lihtne, kontaktandmed. Peale teise lehe ette keeramist avastasin, et vaatan tõtt erinevate kohvi kinedega (Mocchiato, Latte, Cappuccino, Riccoletho jnejnejne) PAANIKA. Ülesanne: kirjuta inglise keeles, kuidas midagi valmistada. Okei.. Päris hea. Midagi sain kirja ka:D. Siis tuli üks onu ja ütles, et ta tahaks minuga vestelda. Ja asi läks järjest hullemaks. Ruumis oli laud, mille ümber 5 tooli ja kõrval väike laud, kus igast erineva suurusega noad, kahvlid, lusikad, kolme sorti veiniklaase, taldrikuid jne. Ja siis ütles ta mulle, et kataksin laua 3 käiguliseks lõunaks erinevate veinidega... VEEL SUUREM PAANIKA. Hakkasin naerma ja ütlesin onule, et ma ei hakka üldse valetama: ma pole midagi sellist enne teinud. Ei olnudki hullu, onu näitas ette ja pidin järele tegema. Ja isegi veinivalamine oli Amarillos teist moodi... huuuuh. Aga tundus, et ma onule meeldisin ja esmaspäeval saan ilmselt kokku firma omanikuga, kes teeb mulle umbes 3 tunnise koolituse, kuidas olla teenindaja ärilõunatel ja muudel ametlikel puhkudel... Õudne... see ikka tõliselt kõrgem klass võrreldes Amarillo või enamiku Eesti restoranidega. Nõuded on muidugi kõige jubedamad: pean endale muretsema musta vesti, mustad püksid (juba ostsin 80 krooniga suht kaltsukast:P), kingad (ka ostetud mingid, 150 eeku), põlle, kandikud (!!!!!) valged rätikud, lipsu, teenindaja noa-veiniavaja OEH. Eks vaatab. Palk oleks hästi hea, võrreldes tavalise teenindaja palgaga. Tavaline restorani teenindaja saab umbes 17-18 dollarit tunnid (miinus maksud), seal oleks palgaks 22-28 dollarit (miinus maksud). Vahe on suur. Ja samas on see just see, millest Amarillos puudust tundsin, ARENG. Eks näeb.

Õhtul käisime veel ja vaatasime kahte korterit, aga nendest loobusime. Otsustasime ikka tädi Anne kasuksJ.

Ehk saame järgmise kirjutamise teha juba uuest kodust, eks paistabJ seal meil korralik wifi olemas, loodetavasti saame rohkem suhelda kõigiga.

Back in Sindi

Tere jälle. Nüüd oleme siis 5 päeva jälle Sydneys tagasi olnud ja kolm päeva elamist otsinud. Peale surfilaagrit käisime reedel niisama linnapeal ringi, Bondi linnaosas, otsisime töökuulutusi ja tutvusime linnaga. Päris paljude poodide ja restoranide uste peal on sildikesi, et otsitakse müüjaid/teenindajaid, aga enamus neist ikka mingid väiksed nigelad putkad. Käisime ka hiiglasuures Highfield’i kaubanduskeskuses ja seal jätsime mõned CV’d erinevatesse kohtadesse. Kadri paari restorani ja mina elektroonikapoodi. Tundub sedasi, et töö otsimine polegi väga raske, aga elamise saamine on palju keerulisem, sest jube palju inimesi on, kes soovivad tuba saada.

Laup-esmasp. käisime ka kolme kohta vaatamas, kaks neist olid päris nigelad kohad ja üks oli päris hea, aga kahjuks omanik valis kellegi teise endale sharemates’ideks. Ilmselt kellegi üksiku, sest paaridel on palju raskem midagi leida, enamus soovivad ühte inimest. Üks koht mida vaatamas käisime oli ikka päris väike uberik. Omanikuks oli mingi hiina tädike, kes enda koha üle jube uhke. Seal oli kolm väikest tuba, mille üüri ta nagu kohapeal välja mõtles, sest kuulutuses oli hoopis väiksem. Näitas ka meile „tagahoovi“ mille suuruseks oli umbes 4*1,5m. Sinna sai pesu kuivama panna kahel nööril. Selle tädi juurest jooksime kiiresti minema. See normaalne koht oli küll veitsa keskusest väljas, aga seal oli nett ja oma vannituba ja kompleksis see ka bassein, saun ja jõusaal. Väga norm koht, aga meid ei valitud kahjuks.

Pühapäeval jõudsime ära käija ka Sydney Taronga Zoo’s. Päris suur koht. Väga ägedad olid kaks show’d mida me nägime. Kõige parem hüljeste show, loomad olid ikka põhjalikult välja õpetatud igasuguseid hüppeid ja liigutusi tegema. Nagu välismaal :D. Teine show oli lindudest. Ka lindudele oli erinevad ülesanded selgeks tehtud, eriti äge oli lind, kes tõi publiku hulgast inimeselt kuldmündi ära ja siis viis hiljem treeneri käsu peale tagasi peo peale. Loomaaias nägime ka selliseid loomi, keda veel varem polnud näinud: kaelkirjakud, vombat, kängurud, wallabid, pingviinid, erinevad maod ja sisalikud, mingi imelik loom valge kilbiga ja veel ka erinevaid linde/papagoisid. Päris palju kõndimist. Üleüldse on meil siin jube palju kõndimist, sest siin on ikka vahemaad linnasiseselt jube pikad. Iga päev liigume jalgsi 5-10km.

Homme lähme hommikul ühte võimalikku elukohta vaatama Paddingtoni linnaossa, see päris normaalne kant. Sinna võikski elama saada. Täna helistasime ka paari töökohta, aga siin on üleüldse jube populaarne voice mail ehk siis inimest ennast suht raske kätte saada, koguaeg jäta teade. Minuga võttis mingi hotell ühendust ja Katu suhtleb mingi cateringi värgiga. Veel elame esialgu nädalakese siin hostelis, väga normaalne hostel võrreldes selle eelmisega, kus me alguses olime. Maksime täna nädala ära, et oleks võimalik keskenduda elamise/töö otsingutele. Tellisime täna ka pangakaardid ära, samuti TFN numbri ehk siis Tax File Numberi, sellega ei pea riigile nii palju makse maksma (45% asemel 29%). Nüüd kui me nädala siin oleme, siis jõuavad need ka ilusti loodetavasti siia. Kadri teeb parasjagu kartuleid ja hakklihakastet, niiet saab äkki virolaista toitu täna ;).

Lähipäevade plaan on ka teha RSA (responsible service of alcohol) koolitus ära ja samuti käia ka ühel tööta ja reisi messil. Algus on küll veitsa raske, aga asjad nagu liiguvad nüüd kuskile poole ja varsti äkki kohaneb ära ka.

Tervitused teile põhjapoolkerale. :)

Summer Bay ja surfilaager

Mõned päevad on nüüd mööda läinud ilma, et oleksime internetti pääsenud.. See siinkandis selline eriline asi. Mis meie vahepealsetes päevades siis toimunud on.? Teine päev Sydneys algas umbes 10.30, mil olime lõpuks oma ajavahest tingitud väsimuse välja maganud. Ja kusjuures ärkasime ilma ühegi bedbugi hammustuseta! Hosteli köögis tegime kohvi (Siimu emal tuli geniaalne idee meid kohviga varustada) ning arutasime algava päeva plaane. Otsustasime minna Sydney kuulsaimat randa, Bondi beachi avastama. Üks oluline turistide magnet on Walk from Bondi to Coogee (jalutuskäik Bondi rannast Coogee randa). Tahtsime meiegi selle läbi teha. Rada kulges mööda rannikut üles alla, läbides kokku 5 randa. Teekonna pikkuses kokkulepet saavutada ei õnnestunud (oli see nüüd 5 või 7 kilomeetrit?). Igastahes oli hea soe, otsmik oli higine ja päike päevitas meile särgid selga.. Lained olid võimsad, ookeanipiltideks poseerides saime mõlemad püksid märjaks:D. Umbes 3 tunni pärast jõudsime Coogee randa, kus meie teekond lõppes. Võtsime väikse kõhukinnituse ja asusime teele tagasi linna suunas. Otsustasime, et väljas süüa on kallis ja hakkame ise kokkama. Mis siis ikka, läksime kohalikku toidupoodi Woolworth´i ja ostsime vajalikud asjad, et valmistada kartuleid ja liha. Mõeldud, tehtud. Õhtusöögi valmistamine hostelis oli palju meeldivam, kui kunagine kokkupuude Pärnu maantee 59 ühiselamu köögiga. Selleks korraks kõht täis, nõud pestud, võis minna tuppa tuttuJ

Jäänud oli veel veeta üks päev Sydneys. Mõtlesime, mida peale hakata.. Otsustasime võtta ette käigu „Kodus ja Võõrsil“ võttepaika, mis asub Sydney kesklinnast päris kaugel. Pakkisime rannaasjad kokku ning asusime teele. Kesklinnast on paljudesse kohtadesse kõige targem sõita ferryga (selline pisike praam). Nii läksimegi praamile, mis sõidutas meid umbes poole tunniga Manly linnaossa. Vaated, mis avanesid ooperimajale, Harbour Bridge´ile ja ümbritsevale rannikule, olid lummavad. Manlyst saime teada, et sõit Palm beachi (nn. Summer Bay randa) ei olegi nii lühike, kui algul arvasime. Minna tuli 2 bussiga – ühega 10 minutit, teisega umbes tunnike. Suhteliselt masendav oli mõelda, et peame ilusa päikselise keskpäeva bussis veetma. Arvamus muutus, kui olime mõned kilomeetrid sõitnud – tee kulges mööda ookeanikallast, mis oli oma reljeefilt väga mitmekülgne ja ilus. Kõrguste vahed olid nii suured, et kõrvad läksid lukku ja tekkis tunne nagu oleks jälle lennukisse sattunud. Kitsad kurvilised mägiteed panid mind nii mõnigi kord silmi kinni pigistama. Aga kohale me jõudsime. Tuntud teleseriaalist tuttavaid kohti palju ei leidnud, alles oli Alfi kohvik ning rada, mis läheb alla ookeani äärde.. Muidu oli tegemist lihtsalt suurte lainetega ilusa rannaga. Huvitav oli see, et kuna rand asub Sydney kesklinnast kaugel, siis oli seal vähe võõrast rahvast, enamik Austraalia kodanikud. Palm beachi teeb eriliseks see, et see asub poolsaarel ja koosneb kahest rannast. Ronides mäe otsa, avanes fantastiline vaade, kahel pool meid laius ookeanJ LUMMAV. Leppinud faktiga, et tuntud seriaali tegelased end näole ei anna, asusime tagasiteele. Kuna teel oli palju ummikuid, kestis sõit tunni asemel umbes poolteist. Selle jooksul võis märgata, et taevas hakkas tumenema, kaugel lõi äikest .. ja alates sellest hetkest keeras meil siin ilma metsa..

Jah. Austraalias on külm. Oleme surfilaagris, mis toimub kahe tunni tee kaugusel Sydneyst lõunas. Esmaspäevast alanud neljapäevane laager on olnud siiani üks paras külmetamine. Muidu on kõik hästi.. Surfilaual saame juba mõlemad täitsa hästi hakkama, esmapilgul tundus imelik mõte, et seisakski vee peal püsti... aga nii ta on. Valid endale laine, sõuad natuke ja tõukad end püsti.. ja siis liugled... nagu päris. Laagris on süsteem selline, et ärkame vara, umbes 8 (neljapäeval äratus kell 6 ja esimene surfitund 6.30, et saada tunda päikesetõususurfi mõnusid...), päevas on kaks kahetunnist surfitundi, mis sisaldavad lühikest teooriaosa ja praktikat. Saime teada, et täna on Sydney kõige külmem oktoobrikuu ilm 65 aasta jooksul. Vahva. Miks just meil pidi nii vedama... Sooja on kuskil 13-14 kraadi ja tuul on umbes 23-25 m/s. Kõik soojad riided on seljas enamiku ajast, sest sooja saab ainult magades või kuuma dušši all. Tänased surfitunnid jätsin vahele, kuna olen tõbine ja väljas on ikka hirmus külm ja iga natukese aja tagant sajab padukat. Ei saa aru küll, et oleks soojal maal. Siim on vapper ja teeb siiani kõik tunnid kaasa – eks see on meil kogu aeg teada olnud, et mina see nõrgema tervisega... Pigem hoida ennast, ei tahaks kopsupõletikku saada.

Uue hosteli panime endale kolmeks ööks kinni.. Neljapäeva õhtul jõuame linna tagasi, siis hakkame vaatama, mis uue kodu ja tööga saab. Õnneks lubas, et nädalavahetusel tõusevad temperatuurid uuesti üle 20 kraadi.

Bury St Edmunds to Sydney

Hommikul äratus kell 7:25 ja taxoga edasi raudteejaama kell 7:55. Rongijaamas kerge hommikuvõileib, mille meile kaasa oli teinud väga abivalmis mihkli ema, kellele siikohal suured tänud edastame. Järgnes pea kahetunnine sõit Londonisse Liverpool street stationisse, kus meid ootas Tiiu. Rõõmsa jällenägemise järel asusime kolmekesi Londoni linnaekskursioonile, jalgsi. Kõigepealt siis viskasime oma seljakotid Tiiu tüübi endisesse töökohta. Seljakottidega oleks meie linnaeksursioon ilmselt piirdunud Undergrounis sõitmisega, sest liikumine nendega ei ole kõige kergem. Lisakilodest vabanetud seadsime hoovihmases Londonis sammud Trafalgarile, mis mingit erakordset muljet ei jätnud. Vaatasime ka üle kuulsa Suure Benni. Ben oli tõesti väga suur ja võimas, mitte küll kellatorn ise aga kogu see massiivne hoone, mille küljes Ben asetses. Kohustuslikud pildid tehtud seadsime sammud Buckingham palace'i poole. Siinkohal peaks mainima, et nii räpast jõge kui Thames pole vist küll kunagi näinud, kõiksugu prahti suples selles maapealses reoveekanalis. Buckingham'i ees olevas pargis jooksid vabalt ringi oravad - pilt mida Eestis küll enam tihti ei kohta. Kümned ja kümned oravad koos partide, hanede ja teiste linnulistega. Võtsime suuna Hyde Parki ja Oxford streetile, kuid viimasel shoppamisest ei tulnud midagi välja, sest kõik kolmekesi olime piisavalt väsinud ja tahtsime süüa. Soovi ekskursiooni jätkata kõigutas ka tugevalt ilmataat, kes aegajalt vihmasabinaid meie kukile suunas. Kadri oli ka meil veits tõbine ja seega otsustasime teha ühed kuumad shokolaadid ja suunduda alguspunkti, kuhu hommikupoolikul olime jätnud kotid. Paar tundi passisime seal pubis ja siis edasi tube'iga Heathrow poole teele. 50min pärast olime kohal.

Heathrow väga kenasti viidastatud ja leidsime oma Virgin Atlanticu deskid üles. Olles harjunud, et e-piletitega saab kohe minna ja reisikotid ära kaaluda ja saata, siis sel korral äratas meis kahtlust seik, et kuvaritel seisis silt "step 2 - luggage". Natuke asja arutanud otsustasime küsida, et mis see step 1 siis oleks. Selgus, et neil seal ultramodernses lennujaamas on kasutusel check-inniks masinad. no kust meie seda teadma peaks, et check-in ainult arvutitest käib. Õnneks tegi kadri enne check-inni ära, kui mina kottidega järjekorra ära jõudsin oodata ning saime ilusti-kenasti seljakad ära anda. Seejärel suundusime rahulikult taxfree tsooni ja siblisime seal veits ringi, kuni hakkas lennule boarding. Boardingule suundudes otsustas üks turva lihtsalt mäkra mängida ja hakkas minu viisa kohta pärima, kuigi see pole isegi tema ülesanne, sest seda kontrollivad AINULT austraalia tolliametnikud, mitte mingi suvaline heathrow lennujaama turva. Õnneks, ma kordan õnneks, oli meil ka prinditud versioon kaasas, kuigi see poleks üldse vajalik, sest et ka austraallased ise enam paberkujul seda ei vaja. Kõik info on arvutis. Väljaprinditud versioon ainult oma tarabeks. Täiesti sooda tüüp, kõik teised eestlased lasti läbi, aga ühe eestlasega oli vaja norida. see selleks. saime ilusti pardale ja algas lend hongkongi - 11,5h. Lennuks ise oli täitsa tipp-topp. Igalühel oma meelelahutussüsteem eesistuja seljatoes. Sai vaadata filme ja sarju, mängida mänge, kuulata muusikat. Süüa sai täitsa häste. mis kõige tähtsam, et kõik maandumised sujusid mulle rahulikult - kõrvad jäid lahti ja olin edasi kuulja. Hongkongi oli kahetunnine peatus ja seejärel edasi Sindisse - 8h40min. Kokkuvõttes läksid lennud isegi kiiremini, kui plaanitud, sest vahepeal aitasid meid päris suured taganttuuled kuni 150km/h. Vahele veel, et Hongkongi lennujaam oli tõesti üks parimaid ja lihtsamaid ja ruumikamaid lennujaamu üldse. Kokku 71 väravat lahkujatele ja ruumi igalpool ikka küllaga, ntx heathrow'l oli väga raske istumiskohta leida.

Saabusime Sydneysse kell 7:25 varahommikul ja temperatuur oli juba siis 23kraadi, tänase päeva jooksul see sinna piiridesse ka jäi. koos meie lennukiga maandus ka paar pilukate lennukit mingile kooliekskursiooile, see aga tähendas, et ootejärjekord passikontrolli oli täidetud meeletu massi alakasvuliste hiinlaste ja jaapanlastega. Passikontroll läbitud haarasime lindilt oma kotid ja ohh üllatust...ees ootas vähemalt sama pikk järjekord tollikontrolli, et jõuda välja. Õnneks ka tolliametnikud on Aussies inimesed ja toodi lisavägesid, kes siis järjekorra väliselt ise saalis ringi käisid ja riiki sisenejatelt kohustuslikud küsimused ära küsisid. Ka meie olime ühed õnnelikest ja pääsesime kõrvalukse kaudu üleüldse kottide läbivaatamisest. Niipalju siis kuulsast karmist Austraalia tollist, kes midagi sisse ei luba viia ja kõik kaasatoodud toidud-ravimid konfiskeerib. tuhkagi. ostsime hoopis dutyfreest rummi juurde. Väljas helistasime hostelisse ja pick-up tuli meile järgi, seda küll rohkem kui tunnise ooteaja järel.
Hostelis kiired pesud ja riietevahetused ja sammud linna poole. Ahjaa hostelis ootas meid ees juba Berit, kellega koos me nüüd siis sellises peretoas oleme kolmekesi. Berit saabus siia kolm päeva varem. Tegime kiire tiiru linna peal. Nägime ooperimaja, tower bridge'i ja kõiki teisi kesklinna ehitisi. Väga huvitav koht oli Sydney Botanic Garden, kus kasvab küll vist mustmiljon eri liiki taime. Ka suured, pea meetrise tiivaulatusega nahkhiired, justnimelt nahkhiired, elavad seal paljude puude otsas ja põõnavad. homme vaatab põhjlikumalt ringi, täna päris väsinud, kuna eelmine öö peaaegu vahele jäänud ja nüüd magama ära.

Veel siia ka meie kohalikud numbrid:
siim 0061410986522
katu 0061410986531

Head ööd!

Esimesed sammud välismaal

Nonii. nüüdsiis on meie reis alanud. Hirmus vahva oli näha nii paljusid kalleid inimesi lennujaamas. Muidugi oli kurb, aga äratulek õnnestus isegi üllatavalt hästi. Ja uus lennujaam oli ka täitsa uhke. Natuke ootamist ja oligi aeg lennukile asuda. Saime aknaalused kohad ja jäime ootama. Mina suures pabinas, et äkki juhtub nohuga lennates midagi hirmsat. Siinkohal võin kohe öelda, et õnneks läks lend kenasti ning peale tavalise kõrvade lukustumise ei olnud midagi. Aga lennukiaknast nägi nii mõndagi põnevat, kuna vahepeal oli päris selge ilm. Ja Hollandi juures nägin midagi imelikku - keset merd olid tuulegeneraatorid ja neid oli seal kohe hirmus palju.
Stanstedi lennujaamas ostsime rongipileti Cambridge´i ning hakkasime aega parajaks tegema - rongini oli aega umbes tunnike. Sõime oma pirukat ja mõtlesime, et nüüd siis ongi asi reaalseks saamas. Lõpuks tuli rong, kodisime oma pampudega peale ja sõitsime pool tundi, et jõuda ülikoolilinna Cambridge. Lennujaamast sõitu alustades nägime vahvat vaatepilti - kõik raudtee äär oli täis jäneseid. Jah, päris elus jäneseid, kes elavad seal... maa sees olevad urud ja mitmed kümned jänesed:D. Jõudsime Cambridge´i, kus ootasime (JÄLLE) 45 minutit ja siis alustasime sõitu St Bury Edmundsi suunas, kuhu jõudsime mingi 40 minuti pärast. Mihkli ema tuli meile rongi vastu ja sõitsime taksoga tema juurde. Nüüd olemegi end siin sisse seadnud, sõime fish & chipsi ja nüüd lebotame ja jutustame Mihkli emaga. Hommikul kell 8.56 alustame sõitu Londonisse, kus saame Tiuksuga kokku. Ja õhtul asume siis jälle lennukile... ja siis peame selles metallist leiutises veetma tervelt 23 tundi (sellest 2 tundi on tankimine).

kallistame kõiki ja ootame järgmist võimalust, et teile kirjutada:)

7 päeva ja 12 tundi...

Justjust... veidi rohkem kui nädala pärast peame olema uues uhkes lennujaamas, et astuda Easyjeti pardale, mis viib meid kolme tunniga Londonisse Stanstedi.

Et siis 14. oktoobril kell 12 Tallinn-London ja 15. oktoober kell 22.30 (Londoni aja järgi) London-Sydney. Ja Sydneysse jõuame 17. oktoober 7.35 hommikul (see siis Sydney aeg)

Tegelikult ei olnud meil mitte mingit blogitamise plaani.. Samas tahaks koduseid asjadega kursis hoida ning see tundus parim variant.

Üldse ei ole hea olla tõbine, kui tead, et lähiajal peab ööpäevasele lennureisile asuma. Mina suutsin end ära külmetada - juba 2 päeva palaviku, köha, nohu ja kurguvalu käes vaevelnud. Püüan koduste ravimeetoditega (sinepi- ja pipraplaastrid, soodaaur, kuristamine, jalavann jne) end kiirelt terveks saada ja loodan siiralt, et Siim endale midagi üles ei korja.

Veel kiire köhatee ja unele. Lootust on, et järgmine sissekanne tuleb juba mõnest välisriigist:)