Viisapikendus.

Esimene workingholiday viisa saab meil läbi 17. oktoobril... ehk siis selleks ajaks oleme tervelt aasta võõral maal viibinud... Teades Eestis valitsevast majandusseisust, mõtlesime, et ega see ju halb idee ei oleks, kui õnnestuks paar kuud kauem töötada, raha teenida ja seda rohkem ka lõpus paarikuist reisimist nautida... Nii siis taotlesime teist viisat... Kuna aga viisanõudeks oli 3 kuud farmitööd - mis meil paraku pooleldi tegemata jäi - siis oli tõenäosus viisa saada 50:50... 3 päeva närvikõdi ja üllatusüllatus, viisa vastus saabus e-mailile: viisapikendus olemas... Rõõm, segadus, kurbus... kõik ühes hetkes - minul vähemalt... Rõõm, et näed, saabki kauem olla; segadus - kas seda ma siis tahtsingi; kurbus - siis ju ei jõuagi jõuluks veel koju...

Plaanidest on veel vara rääkida... hetkel teame vaid seda, et püüame siin nüüd töötada kuni jaksame... hetkel on suht raske niiet pikki lubadusi anda ei saa...

Koju tuleku osas ei oska hetkel väga midagi mainida... kindlasti mitte enne aasta lõppu.. aga muud väga öelda ei oska.

Kirjutame, kui targemad...
igatsus on suur.
Katu

Siim ka ütleb tsau.

Tsirkuse etendus

Eile oli üle 9 päeva esimene vaba päev ja Siim tegi mulle toreda üllatuse - nimelt ostis piletid Suurele Moskva Tsirkusele, mis hetkel mööda Austraaliat tiirutab. Terve päeva veetsime raamatukogus arvuti taga, püüdes oma teise viisa avaldust ära saata... Sellega on nüüd siis korras ja enam ei sõltu meist endist miskit... Oleme rõõmsad, kui saame viisa ja ei ole üldse kurvad, kui viisat ei anta... järelikult siis oleme piisavalt rännanud ja on aeg koduste juurde tagasi pöörduda.

Tsirkuse etendus oli vahva elamus... Eks enamik etteasteid olid ikka tuttavad: erinevad akropaadid, kloun, tsirkuse hobused jne... samas oli paar päris ahhetama panevat show elementi, kirjeldada suht raske, panen siia lihtsalt paar pilti üles. Juba tsirkusse jõudes ütlesid Siimule, et ma olen jumala kindel, et see pagana kloun kutsub mu sinna lavale... No loomulikult. Kohe kui esimene inimeste valimine algas, olin ma kolmas kellel ta pilk peatus... ellu ma jäin ja midagi kõige hullemat tegema ei pidanud...: kujutletavat viiulit mängisin ja ilma toolita pidin istuma vms... paar inimest tulid pärast juurde ja ütlesid: You were great. Niiet. kuulus olen nüüd Geraldtonis:D.

Sellesse metallkerasse mahtus korraga 4 mootorratturit, kahjuks üks kergelt kukkus ja jättis etteaste pooleli, niiet kera avanemise hetkel sõitis ringiratast 3 motikat.

Brasiilia hullud - pildil nähtav atribuut hakkas keerlema ja mehed tegid ringi sees ja peal erinevaid trikke.


Kergelt painduvad Mongoolia inglid.

Ega muud väga polegi... üritame teid viisa osas kursis hoida.
Tervitused.

Tagasi reaalsuses.

Lääne-Austraalia on väga kuulus kevadel õitsevate metsikute lillede poolest... üks näide nendest:)

Ja taas on aeg tiivad saanud ning muudkui lendab... märkamatult sai puhkus läbi ning juba 3 päeva töödki rabatud. Tundub, et rabamine on nüüd läbi, töötunde on vähesel või rohkemal määral kokku tõmmatud - mina teen umbes 40-43 h nädalas ja Siim umbes 30.. Eks nendest 60tunnistest nädalatest sai kõrini ka, ebatervislik selline töökoormus.

Puhkusest siis veel nii palju, et reedene päev Exmouthis oli kahjuks pilvine ning rannatada ei õnnestunud.. seevastu käisime taaskord mägironimist harrastamas... pikniku pidasime Oyster Stacks rannal ning juhuslikult ookeanile pilku heites võis märgata mitmeid ja mitmeid vaalu, kes muudkui vett pritsisid ning oma saba või selga näitasid, vahva... suured, võimsad loomad. Laupäeva hommikul asusime tagasiteele.. paariks tunniks põikasime sisse Coral Baysse, et veel viimane päevituskord peale saada ja seejärel võtsime suuna Carnarvonile, kus veetsime öö karavanpargis. Hommikul läbisime taaskord tuttava teelõigu - 470 kilomeetrit ilma asulateta ja olimegi tagasi Geraldtoni kodus. Mälestusterohked 2 nädalat selja taga.

Mildura laeva vrakk Exmouthi lähistel


Shothole canyon


Väike Siim ja suur Mandu Mandu gorge Cape Range rahvuspargis.

Emu paar jalutas meist mööda, kui me ManduMandu gorge´i vallutasime.

Lähipäevil peame siis võtma vastu ka otsused, mis meist edaspidi saab... ega väga midagi otsustada ei ole, plaanime anda sisse teise working holiday viisa taotluse... kui viisa saame, siis ilmselt töötame kuskil paar kuud veel siin (kui muidugi tunde eraldatakse meile) ja siis reisime ja siis mingi aeg koju... kuna meil aga 3 kuud nõutavat farmitööd tegemata, siis on olemas ka tõenäosus, et viisat meile ei anta... sellisel juhul oktoobri keskel lõpetame töö, reisime kuu, poolteist ja oleme detsembriks kodus... eks anname teada, kui asjades selgus:)

seniks olge tublid. ja tegelt tahaks ikka üle kõige näha kõiki juba.