Austraalia jõulud Eesti moodi

Ilusat esimest jõulupüha kõigile!

Kuidas näevad välja Austraalia jõulud eesti moodi? Meie jõululaupäev algas koogi küpsetamisega.. Olime otsustanud tõelise maiasmoka unistuse valmis küpsetada. Tegelikult olime mõelnud minna eestikeelsele jumalateenistusele, mis toimus Sydney Läti kirikus, aga kuna see asub kesklinnast umbes poole tunni rongisõidu kaugusel, siis jäi seekord minemata.. Loomulikult olime arvestanud natuke valesti tordi küpsetamiseks kuluvat aega. niisiis. edasi kulges päev juba jõulusemalt. Vaene Siim pidi hakkama saama minu koduigatsuse kurbusega, mis tekkis lihtsalt täiesti ootamatult..

Uueks plaaniks võtsime külastuse vene poodi, kuna kuidas saab pidada jõule ilma verivorstita? Ja tõesti, verivorste me sealt leidsime... välja nägid mõlemad natuke imelikud (ostsime 2 verivorsti, kummastki sordist ühe), aga ühe maitse oli vägaväga hea... ja no teine oli kõike muud kui hea. Lisaks leidsime suitsuvorsti, mis oli väga meeldiv vaheldus hommikusöögilauale. Siis käisime läbi kaubanduskeskusest, ostsime tädile väikese kingituse ning endale webcam´i ja asusime koduteele. Koju jõudes leidsime koridorist Raplast saadetud paki ning minu vanaema/vanaisa kaardi, mis olid just õigel päeval kohale jõudnud.

Meie jõulutoit: seapraad, verivorstid, hapukapsas, kartul

Jõulutoitude valmistamine oli omaette ooper, kuna meil siin selline suht ettearvamatult käituv gaasiahi.. siga oli üle 2 tunni ahjus, aga valmis ta sai ja oli ikka vägaväga maitsev. Ja isegi jõulutunne tekkis, lõpuks.. Kuulasime ja laulsime eestikeelseid jõululaule, põletasime küünlaid ning ootasime põnevusega aega, mil saab hakata kingikoti sisu avastama. Pea 2 tundi pidasime minu perega skype´i kõnet: täiesti uskumatu on vaadata otseülekannet sellest, kuidas emme koorib köögipõrandal kartuleid või sellest, et jah tõesti, meil on nüüd veega wc:D. ja noh. minu pisike peake seda ei mõista, et kuidas saab olla nii, et sa laulad jõululaule nendega, kes on niiiii kaugel. Suured tänud Kaupsile, et ta aitas meil nii mõnegi kingi lunastada. Ahja. Mida meie kingikott siis sisaldas? Siim hullpea kinkis mulle uue fotoka, kuna minu vana fotokas on ikka päris vana ja väsinud (kuigi ta on tegelt tubli siiani... ja töötab) ja siis veel lõhna ja siis veel 2009 kalendermärkmiku.. Kõige parem kingituste tegija:). Ja siis saime kuhjade viisi eesti soksi.. ehk siis magusaga oleme varustatud vähemalt juunini kui mitte kauemgi. Suured tänud ilusate kaartide eest!!! ja siis muidugi Nõmme perele cd-de eest! Ja mis ma Siimule kinkisin? Autosaate Top Gear Live esituse piletid (8. veeb. sydneys) ja siis Top Geari raamatu ja särgi ja alukad ja jõuka kindad.

Peale kingituste jagamise otseülekannet alustasime tordiga - mmm. tasus vaeva näha, tort oli hea.. Lisan siia pildi ka, et saaksite vesistada.:) Ja peale tordi söömist (siis oli kell umbes 1 öösel), läksime veel väiksele jalutuskäigule ja jõuluööl magama peale kolme mingi aeg. - Selline oli kokkuvõtvalt meie suvine jõuluõhtu.

Valge šokolaadi toorjuustu tort marjdega

Suured tänud veel Nõmme perele nende vahvate videolindistuste eest! Nii tore oli kuulda kõigi häält ja näha sedasi otse pildis.. ja kui koomiline see kõik veel oli:). Tõesti. väga palju emotsioone tõid nende vaatamine kaasa!!

Muud ei olegi. Mina nüüd pikalt vaba, tööle tagasi alles 12. jaanuar.

Nautige aasta lõppu ja suusatage ja kelgutage ja ehitage lumememme!

Merry Christmas everybody!!=)

Hyde Park´i jõulupuu

Nonii. On jõululaupäev.. Imelik on.

Tahaks kõigile südamest ilusaid jõulupühi ja vahvat aasta lõppu soovida!!

Õnneks ei ole täna 30kraadise kuumusega suvepäev, ilm on pilves ja temperatuur on kuskil veidi üle 20ne. Ilmselt hakkab isegi sadama.. äkki saame seda kujutleda kuju ilma lumeta jõulu? Vahva on vaadata, kui elevil kõik kohalikud on: tänavatel kohtab päkapikke ja poed on väga ära dekoreeritud.

Mis meie plaan siis on? Sealiha käntsakas on olemas ja läheb õhtul ahju... Vene poest ostsime hapukapsast ka.. Verivorstita peame ilmselt seekord hakkama saama. Vähemalt kingikott on pungil:D. Suur must prügikott seisab nurgas, sisaldades nii mõndagi: Siimu pere suursuur pakk, mõned avamata jõulukaardid, meie omavahel tehtud kingid... Kahju ainult, et minu emmeissivenna saadetud paki on koaalad vahepeal ära söönud, sest kohale see igastahes jõudnud ei ole:( ehk saame selle uue aasta kingina. Veab mul, pean vähem kinke lunastama.


Kuuldes, et Eestis tulevad vist üle pika aja ilusad valged jõulud, muutis kurvaks ja kadedaks küll.. Ehk saame õhtupoole Eesti jõululaupäevast Skype´i teel otseülekande..

Kallistame, armastame, igatseme.

Katu ja Siim

Geid igalpool...ja teeme t66d

Ma ei saa aru, miks siin igalpool nii palju homosid, vabandust Gei-inimesi, ringi liigub...mitte, et mul nende vastu midagi otseselt oleks, aga ikkagi. Siin Sydneys on neid kuidagi v2ga palju liikvel, ilmselt suurlinnale kohaselt. Linnast v2ljas neid tihti ei kohtaks, ma arvan. Mul t66juures on neid kolm, yks nendest mu ylemus :) Kadril vist, ma kordan VIST, ei ole t66l, aga ta ylemus on ka selline omap2rane, v6ibolla tuleb see sellest, et ta on prantslane.
Linnapildis on nad ka nagu igalpool...k2ivad h6ljuvalt ringi, k2ed laiali, suu naeru t2is. Yks lahe straight ehk siis hetero tyyp lahkus just t66lt, niiet meie read tunduvad h6renevat...
Mudu meil k6ik ikka to"ine, ma teen nyyd 6 p2eva j2rjest t66d ja siis 23/24 vaba, saame ilusti j6ulu6htus66ki nautida. T2na l2hme vist kuskile v2lja istuma ja v2ikest drinkki nautima :) l66gastuma yhes6naga. Paar Cuba Libret maitseks h2sti.
Oleme saanud k2tte ka esimesed j6ulukaardid, suured t2nud vanaemale, Helgile, Krissule ja Katu perele!!!
Terv.
Siim

Töiselt edasi jõulude poole.

Ma tean, et te kõik ootate, et me muudkui kirjutaksime jne, aga nüüd on läinud elu niivõrd töiseks, et ei ole olnud millestki väga põnevast rääkida. Mina sain see nädal hakkama 49 tunniga, mis on minu jaoks ikka väga palju... arvestades, et amarillos tegin lõpupoole kuus umbes 60 tundi... jamh. pühapäev on seetõttu metsikult oodatud päev, vaba päev, ainus sel nädalal. Sama hull tuleb ka järgmine nädal... praeguse seisuga vist 44 tundi.. Nüüd ilmselt kõik mõtlevad, miks sedasi rügada jne? põhjus väga lihtne... GPO restoranikompleks, kus ma töötan, on jõuludest alates 2 nädalat puhkusel... seetõttu peangi enne sulgemist võimalikult palju raha teenima.

Mis siis sel nädalal toimunud on... Ühe päeva veetsime rannas... tähendab... siinses mõistes on see siis 2-3 tundi max. Ja esimest korda õnnestus end ära põletada ka. Saime tõestust, et Eesti päiksel ja Austraalia omal on suursuur vahe. Mis siis veel.. kuna enamik päevi olin doblevahetuse tööl, siis ei saanudki väga midagi teha.

Siimul oli neljapäeval jõulupidu... Söögid-joogid tasuta. Huvitav oli aga see, et suure söögi asemel olid mingid kerged lihavardad jms snäkid... Mina olin tol päeval mingil kella poole üheni tööl.. peale tööd jäime töökaaslastega natukeseks restorani istuma, Siim liitus samuti meiega peale oma peo lõppu... Kuskil kella kolme ajal saime koju... Seda võib lugeda meie esimeseks peoks peale Eestist lahkumist... või tähendab.. Siimu jaoks oli pidu, mina olin ju tööl:)

Jõulutunnet ei ole... lihtsalt ei ole. Kurvaks teeb kohe. Ja koduigatsus on, mis siin salata. Vägaväga rahul oleme siin ja mulle kohe hirmsasti meeldib kõik ja Siimuga on kõik superhästi, aga eks vahepeal on ikka tunne, et tahaks empsiga sauna minna, issiga jutustada, vennaraasuga naljatleda...(lund tahaks rookida, ahju kütta, vanaema juurest mune tooma minna=), õhtul terve perega telekast tantsude saadet jälgida jne)
Kaili ja Karoliine... Meil ei tulegi sel aastal oma pisikest jõulu? esimene aasta ühikas: uhke küpsisetort ja verivorstid.. Kompressoris käimised, isegi see, kuidas ma teid alatasa tööjuures külastasin.. Ja nii mõnegi lauluga tuleb tunne, et tahaks teiega Holliwoodi tantsima - mina, kes oli alguses täielik võhik teiesuguste tantsulõvide seas (ilmselt olen tegelt siiani:P)
Krissu ja Katre? Teie suur anne alati olemas olla. Meie oma pisikesed jõulutraditsioonid - homemade kingitused, Rapla kirikus laulmised...
Tiiu ja meie "naistejutud"... - vahet ei ole, kas üks on Inglismaal ja teine Eestis, üks on Austraalias ja teine Eesti vms.. - teineteise eludega oleme alati kursis:)
Minu kallis vk Kramp..? Teil oli vist super jõulupidu, aga ma ei saanudki sellest osa:(
Minu super kursakad? Tallinna Ülikooli Kehakultuuri Teaduskonna jõulupeod olid küll parimad...
Minu armas Nõmme pere? Mind võeti pisikese sissetungijana nii hästi omaks ja nüüd siis olen eriti uhke selle üle, et ma olen rikas, mul on kaks peret:D (Liina, kas õige on pere või peret? ikka peret, eks)... Ja Petsut tahaks ka hirmsat moodi näha... Maailma parim kass:D


Einoh. tegelt on lihtsalt nii, et sel aastal on asjad teistmoodi ja meil tuleb Siimuga oma jõul, kus te kõik olete osalised, kuna olete vägaväga sügaval südames!!:)

vot nii. aga nüüd lähen olen asjalik - pesen pesu ja olen hea perenaine.

kallipai.
Katu

Suvepäevad detsembrikuus

Saatsin Siimu tööle just, ise lähen kahe tunni pärast ja saan siin natuke toimetada. Mõtlesin, et annan natuke meie tegemistest teada, muidu saan jälle riielda, et oleme ära kadunud jne. Esmaspäev, teisipäev olid super ilusad suvepäevad - mõlemal päeval ulatus temperatuur 30 lähedale. Siimul olid mõlemad päevad töölt vabad, mina käisin esmaspäeval õhtuses vahetuses tööl.

Esmaspäeval võtsime ette teekonna Maroubra randa. Rand ise asub päris kaugel ja on selline väherahvastatud ning peamiselt surfarite paradiisina tuntud. Rannariba on kuskil kilomeetri pikkune. Huvitav on, et ujumine on lubatud sellest vaid umbes 20 meetri pikkusel alal, kuna Maroubra on tuntud salapäraste hoovuste ja rip´ide poolest. Lähed vette ja lihtsalt tunned, kuidas sind kisub ookeani poole... päris paanikat tekitav tunne on, muuseas. Tol päeval oli veel eriti tugev tuul ja lained olid aukartust äratavad: surfaritel oli tegemist, et püsti jääda, niisama lainete nautijad nägid vaeva, et mitte ookeanile triivida.

Lained Maroubral

Teisipäev tõotas tulla kuumemgi.. ja nii oli. Hommikul läksime praami peale, et sõita umbes pooletunnise meresõidu kaugusel asuvasse Manly linnaossa, seal asuvasse randa nimega Shelly beach. Selles rannas leidsime oma pisikese paradiisiranna.

Paradiisiranna vesi:)

Sõber tee ääres

Liiv oli nii kohutavalt kuum, et palli mängida oli valus. Vesi oli selge ja rahulik.. Esimest korda siinoleku ajal saime ujuda, ei pidanudki lainetega võitlema. Mõnulesime terve päeva, tagasi linna jõudsime alles õhtul. Käisime kodust läbi ja seadsime sammud Bondi junctionisse, kus asub suur kaubanduskeskus, mille kuuendal korrusel on kino. Läksime vaatama suurfilmi "Australia". See film on siinsetele elanikele väga oluline ja annab ülevaate Austraalia kokkupuutest II maailmasõjaga. Samas sisaldab suures koguses fantastilisi looduskaadreid Austraalia outbacki kohta. Film kestis tervelt 2 tundi ja 45 minutit, aga kuna oli tõesti hea, siis aeg lendas. Igastahes, kui see Eestis kinno jõuab, soovitan vaatama minna!

Mis muud, nüüd on jälle kuni pühapäevani töötöötöö ja vahepeal mõned trenni hommikupoolikud. Siin on juba suur jõuluhullus peal - kõik vaateaknad päkapikke täis, poodides mängitakse jõululaule, suurematel väljakutel kaunistatud jõulupuud... ei kujuta ette, kuidas siin jõulumeeleolu tekkida võiks... ilmselt sel aastal läheb sellega raskeks, sest tõesti... ujumispükste ja surfilauaga jõuluvana ei tundu just väga traditsioonilisi jõule meenutava tegelasena.

Igastahes, kui keegi tahab meile jõululaupäeval külla tulla (seapraadi ikka saab, äkki leiame kuskilt mingeid verivorsti sugulasi ka...), siis meie aadress on:
25 Ormond Street
Sydney
2021
New South Wales
Australia

jääme teid avasüli ootama!;)

soojust!

Vaba - üle pika aja.

Mõtlesin, et kuigi Siim juba andis meie töisest argipäevast ülevaate, kirjutan ka lühidalt, sest tahtsin mõned pildid siia lisada. Lõpuks on siis vaba päev ja naudin seda väga. Siiani tegin iga päev tööl topeltvahetuse ja nädalasse sain kokku 46 tundi. Ise olen kusjuures hirmus uhke!:) aga eile õhtuks oli väsimus suur. Eile oli meil restoranis suur function ja sama ka üleeile. Ahjaa. üleeile juhtus tööl vägev äpardus ka... nimelt. Nagu te kõik teate, tegemist se
llise hirmkalli restoga, et odavaim praad on 300 krooni jne... meil oli siis reedel mingi suure firma jõulupidu... muidugi jõid külalised end mõnusalt purju.. (üllatav on see, et nad ei muutu ülbeteks ja vastikuteks). Aga jah... purju nad end jõid.. ja meie hakkasime pearoogasid lauda viima.. taldrikud on megarasked ja tulikuumad... nende kandmiseks kasutame riidest napkineid (salvrätte). aga sel hetkel kui mina kolme 300kroonise praega laua poole liikusin.. otsustas üks onu end sirutama hakata ja lõi käega sellise laksu vastu minu käsivart, et midagi hullu... järgmisest hetkest mäletan vaid valu, ehmatust ja suurt klirinat... terve põrand oli kilde ja toitu täis ja mul oli nii valus, kuna ega ta siis pehmelt löönud mind.. mind pole isegi amarillo ajal kliendi poolt rünnatud.. aga nii see oli. pole hullu. jaapani peakokk ütles, et kõik nägid, et mina ei saanud olukorras midagi teha ja nüüd on sellest aint väike nali saanud. Eilegi tegi peakokast järgmine kokk kommentaari, kui räägiti seda, et pange toit lauda ja ärge hakake vastama klientide küsimustele, millega tegemist jne... selle peale ütles kokk: on the table, don´t put it on the floor. (lauale, mitte põrandale). sellised uudised siis töörindelt.

Täna saab olema päev täis pesu pesemist ja perenaisetsemist (emme, võid uhke olla, pesin isegi vetsu poti puhtaks!:D). Varsti lähen pikutan paar tundi rannas, ootan Simka tööpäeva lõppu ja siis hüppan läbi Russki delist, kust saab balti jaama lihapirukaid... pühap meil pirukapäev.

Ahjaa.. pilte pidin ka lisama.. eelmisel nädalal külastasime sellist kohta nagu Nielsen Park. See on selline ilus kaljulise maastikuga park oma pisikeste rannakeste ja ilusa loodusega. Kahjuks rannailma päris polnud, aga natukeseks viskasime end ikka pikali. Rand, kus pilti tegime, on Shark Beach (hai rand) ja seal hästi näha ka haivõrgud.. .










Homme plaanime võtta ette reisi Shelly Beachi, mis asub natuke kaugemal ja kuhu tuleb minna praamiga. Õnneks lähen tööle alles poole kuueks õhtul, niiet põhimõtteliselt meil terve päev aega.

Another evening IN Metro ON Pitt

Pole ammu teile kirjutanud, sest pole ka midagi murrangulist toimunud meie eludega. N2dal j2llegi t6ine, eriti Katule, kes saab kirja v6ibolla isegi yle 40 tunni. Siinmail on muidu tavaline 37,5h. Niiet kolmap2eval peaksime saama k6vasti pappi, sest meil ju m6lemil palgap2ev kolmap2eviti. :D

Eile sadas, t2na enamv2hem kena keli, ja homsest l2heb ilusaks. E ja T mul vaba ning E lubab mingi 29kraadiga pilvitut ilma. T enamv2hem sama vist. M6nus. Huvitav, kuidas Eestis...kas juba upute sulalumme???

Linnapeal on suuremad muutused selles, et igalepoole paigaldatakse lavasid j6uluyritusteks ja teiste suuremate suviste festivalide tarvis. T2na k6ndisime m66da sellisest kohast, kus hakkas toimuma yritus nimega "Summer Gay Day". Politsei oli seal juba varakult valmis. Sydneys on yks suurem yrituste korraldamise koht The Domain, ehk meie jaoks m6neti sarnane lauluv2ljakuga. Seal toimub suvel Sydney Festival. Koht ise kyll pole lauluv2ljaku moodi, aga ammusest ajast on see kohaks, kus inimesed kogunevad ja veedavad m6nusalt aega muusika seltsis. Teevad kerge pikniku.

Yks p6nev asi poistele - Mihkel, Mikk, Gert, Kaupo jne ;) - on kindlasti Top Gear Live, mis toimub minu synnip2eva paiku Sydney Olympic Park'is. Jah poisid, vesistage nyyd...see saab v2gev olema! Clarksonid ja poisid, k6ik nad kohal meie silme all oma massinatega. Veel j6uate veebruariks siia, kui kiirustate.

Aga mis siin ikka lobiseda.
J2rgmise korrani.
P2ikest

Muuseumi külastus, Bond ja tööpäev merel.

Nüüd siis jälle paar päeva möödas ja jutustan teile paari sõnaga, mis meil siin siis toimunud on. Eile oli meil mõlemal vaba päev, seega panime päevale suured lootused. Tegelikult oleks hirmsasti tahtnud randa minna ja niisama päikse käes lebotada, aga kuna hommikul ärgates sadas vihma ja taevas oli täitsa pilves, pidime plaanid ümber tegema. Mõtlesime, mis me mõtlesime, otsustasime midagi nö kultuurilist teha ja minna muuseumi. Valida oli mitme muuseumi vahel, sõelale jäid Austraalia muuseum, Powerhouse ja mingi militaarmuuseum. Lõpuks otsustasime Powerhouse´i kasuks. Ei oskagi nüüd otsust kiita või laita. Ahjaa. Suur üllatus oli see, et esimest korda katsetasin oma üliõpilaskaardiga allahindlust saada ja täitsa ime, saingi poole hinnaga. Muuseum ise oli siis selline, et seal olid erinevate teemadega saalid: transport, aurumootor, kosmos, muusikainstrumendid, keemia jnejnejne. Ei saa öelda, et superväga rahule oleksime jäänud, aga vähemalt leidsime tegevuse siseruumis. (Ühel pildil Austraalia vanim auruvedur ja teisel hoburakend, millel kirjas sihtkohaks Martin Place - minu kalarestoran asub justnimelt seal samas).

Päeva teiseks tegevuspunktiks oli uue Bondi filmi esilinastus. Läksime siis kodulähedal olevasse kinno Palace Verona. Pileti hinnaks oli 16,5 dollarit (ja taaskord õnnestus mul tudengit mängida ja sain odavamalt). Huvitav on siin see, et ei ole kindlaid kohti kinos (vähemalt mitte selles kodulähedal olnud kinos). Kes ees, see mees süsteem. Ja kinolina on kaetud kardinaga, niiet, kui asi algab, siis oleks nagu teatris- eesriie avaneb. Film oli üllatavalt hea.. Kuna mina just suurim actionfilmide fänn ei ole, siis läksin saali pigem eelarvamusega. Aga julgen soovitada, täitsa hea oli:).

Täna läksin kell 10 hommikul tööle. Kuna tegemist oli jälle selle cateringi üritusega, siis pidin eelmisel õhtul uurima erinevaid busse, millaga töökohta sõita. Seekordseks sihtkohaks oli Drummoyne´i linnaosa. Muidugi suutsin bussist vales kohas maha minna ja siis pidin teise bussiga edasi sõitma, aga pole hullu. Koht on samas kohas, kus Sydney olümpia ajal kuulsaks saanud paik Olympic Park. Ma tegelt täpselt ei näinud, mis see endast kujutas, niiet... ei hakka luuletama. Igastahes. Töö ei olnud üldsegi mitte tavaliste killast.. Nimelt töötasin täna 7 tundi jahi peal ja olen nüüd parajalt merehaige. Mis seal ikka, seilasime Sydney Port Arturi lahes ringi 6 tundi ja ülejäänud aja koristasime. Kliente oli 80 ja minu ülesandeks oli neile sööke serveerida... suupisted, buffet, magustoit, kohv, puuviljad jne. Taaskord hea kogemus... aga hirmus väsitav, kuna päeval oli kuskil 28 kraadi ja jube lämbe... eks õhtul hakkab jälle mingi äiksetorm peale. Eile magama minnes oli ikka tõsine äike ja müristamine ja vihma kallas ämbrite viisi... Pole ikka väga ammu nii suurt äikest näinud.. Ahjaa, suur elamus oli mul veel kojusõit töölt. Nimelt sain laevakapteni autoga, kuna ta elab samas kandis... aga imelik oli see, et läksime enne linna maa alla ja tuli teisel pool linna välja... terve aja olime linna all tunnelis... jube imelik..:D

Aga mis muud, jään nüüd Simkat koju ootama!:)

To"ised tervitused!

Yle pika aja kirjutame siis teile k6igile lugejatele, huvitav palju juba lugejaskonda ka on??? keegi ju v2ga m2rku ei anna...v6iksite ju ka julgelt uurida ja kysida, mis toimub ja kus toimub?

Ise istun t66l hetkel, suht vaikne on. Hotell ka ju suht v2ike - 115 tuba. Ega siin palju ei toimu, vahel on kiirem, kui m6ni probleem ette tuleb, aga yldiselt rahulik. Telekas m2ngib Two and a half men ja internet on suht-koht l2bi surfatud. 6nneks saab istuda 6htuti, ei pea koguaeg jalgel olema.

Kadri ka t66l, Post restoranis. T2na tal seal pikk p2ev, kui nii 6elda v6ib. 12-15, paus, 17.30-22.30. Kahe shifti vahel sai katu t2na, endalegi yllatuseks, t6husa l6unas66gi. Teema siis selline, et restorani kokad valmistavad pika vahetuse t66tajatele iga p2ev t2itsa tasuta l6una. aga ega see siis mingi lihtne l6una pole, kui tegemist on yhe k6vema kala-restoraniga sydneys. T2na oli vist mingi L6hekaste ja magustoidud. T2ism2ng yhes6naga...kadedaks teeb kohe. Mina pidin siis s66ma kaks p2eva tagasi tehtud kana-riisi-v2rki. Aga see ka v2ga maitsev juu.

Eile k2isime v2iksel jalutusk2igul, ca 10km. Kuulsal South Head'il. Sydney lahte sisenedes s6idad kahe kalju vahelt sisse - South Head ja North Head. South head oli 19 ja 20 saj. Sydney kaitse seisukohalt v2ga oluline, sest kaljult oli hea vastaseid pommitada. Sinna paigutati mitmeid kahureid ja s6jav2ekool tegi regulaarselt nendega 6ppusi ookeanisse. Linnainimestel oli p6nev neid 6ppusi ka vaatamas k2ia. Nyyd on seal pargid, jalutusrajad, v6imsad kaljud ja eksisteerib ka veel HMAS merelaevandusbaas.









Brisbane'is oli siin pyhap2eval torm olnud, meil polnud v2ga midagi, tavalisest suuremad tuuleiilid vahel puhuvad, aga ei midagi hullu. Brispenis olevat olnud tuul kohati kuni 136km/h. meil siin vist k6ige rohkem 44km/h. Vahe ju kahe linna vahel ka yle 1000km. Prispenis rongiliiklus vist seisab veel ja mitmed tuhanded majad ilma elektrita. Nagu meil paar aastat tagasi P2rnu tormiga, vist. Mind kohal ei olnud. Yks mees olevat pannud tulvaveega koos kuskile vee 2ravoolu kanalisse ja seal uppunud vist. Teine kukkus tormiga jalgrattalt rongi ette...on ikka koomikud, rongist ka m66da ei oska kukkuda...v6i kukuks siis teisele poole, perroonile...aga ei. Rongi ette ja sinna alla kinni...tundideks. Nyyd haiglas t6siste vigastustega.

Oi n2e, restoranist toodi yks kana-caesari salat, j2i yle vist. Ma saan ka midagi head syya, jess!

Homme mul vaba, aga ilma head ei luba. Ei tea, mis teeme. Peaks uue Bondi 2ra vaatama, homme on vist esilinastus siin. T2na oli sydney's uue Austraalia suurfilmi nimega "Australia" esilinastus ja yhe Sydney kesklinna peat2nava George Street'i l6igud olid suletud. Nicole Kidman liigub ringi ja puha. Sellest filmist peaks tulema k6ige suurem Austraalia filmiklassika. Isegi suurem kui Crocodile Dundee. filmimaksumus vist mingi 125miljonit dollarit. Huvitav, kuhu nad selle raha siin panid, kui filmiv6tted toimusid mingis farmis kuskil outbackis...ilmselt Kidmani kohaletoomiseks ja hobuste toitmiseks.

Tervitused lumisesse Eestisse.
Peatse kirjutamiseni

Mõned pildid meie senistest tegemistest ja külastatud kohtadest.

1. Botaanika aed (asub Sydney kesklinnas mere ääres). Hästi meeldiv koht, kus aega veeta, kui on soov kesklinna kärast eemale saada, olles ise kesklinnas. Tihti näeb seal lõunapausi tegevaid ärimehi ülikondades murul pikutamas.






















2. Taronga zoo känguru. Loomaaia külastusest on pilte ja juttu olnud ka eespool, kuid Austraalia kuulsaima looma pilt oli siiani lisamata.







3. Surfilaager, kus oli nii kohutavalt külm, et mina olin tõbine ja ei suutnud igast tunnist osa võtta, Siim oli aga see vapper pool.




4. Centennial Park (park, mis asub meil kohe kodu lähedal ja on hiigelsuur ja seal on hiigelkalad, hirmus palju lindusid ja kilpkonnad). Koht, kus kohalikud veedavad aega perega, mängivad pallimänge, käivad jooksmas, peavad piknikku.















5. Tamarama ranna piknik (Tamarama rand on vaikne kaljude vahel paiknev rand, mis asub kuulsast Bondi rannast umbes 20
minuti jalutuskäigu kaugusel. Rannas on grill ning pikniku lauad-pingid. Kasutasime võimalust ja tegime peale rasket päevitamisseanssi endale hotdoge.)





6. "Home and Away" rand











7. Rose Bay jalutuskäik - Sydney on väga kuulus oma pisikeste lahesoppide poolest. Nüüd oleme võtnud missiooniks nendest mingi osa üle vaadata.

Head Austraalia isadepäeva, kallid isad:)

Jah, meil on ju juba pühapäeva lõuna, niiet. Isadepäev. Imelik on, harjunud ikka midagi sel päeval tegema ja nüüd ei olegi ühtegi isa ega vanaisa läheduses. Siim on tööl, mina olen tubli perenaine, pesin pesu ja koristasin.

Aeg kuidagi lendab ja ei suudagi meenutada, millest räägitud, millest rääkimata. Igastahes, neljapäeval saatsin oma cv mingisse eriti peenesse kalarestorani. Saatsin lihtsalt nalja pärast, kuna koht tundus ikka selline väga kõrgemast klassist.. Ja üllatus, üllatus. Sain telefonikõne ning kutse vestlusele. See oli meeldiv üllatus. Reedel käisin vestlusel, kõik läks hästi ja teisipäeval lähen proovipäevale. Menüü on jube keeruline, kuna restorani kokk on jaapanlane ja paljud toidud menüüs kirjas prantsuse, jaapani ja ma ei tea mis keeltes. Igastahes, eks näis, mis saab. Vahva oleks.

Peale vestlust otsustasin kuni Siimu vabanemiseni minna Botanic Gardenisse. Päike oli kõrgel, viskasin päfkad selga ja minek. Huvitav, kuidas täiesti keset Sydney linna on suursuur maa-ala, kus kaob igasugune linnatunne. Inimesed käivad seal oma lõunapausi nautimas. Igal pool, kuhu silm ulatas oli kontoriinimesi, kes olid oma pintsakud seljast visanud ja pikutasid rohul... nii mõnigi tegi lõunauinakut. ja seda kõike kesklinnas.

Reede õhtul läks tädi, kellega me koos elame, 3päevasele reisile ja terve maja on meie päralt. Mõtlesime siis, et teeks midagi huvitavat süüa ja ostsime känguru liha. Ei oskagi seda kirjeldada... Lõhn oli jube ja mõtlesime, et õhtusöök on hukule määratud. Maitse oli aga täitsa hea, võrrelda ei oskaks küll väga millegagi. Jõime Austraalia veini ja nautisime head seltskonda:). Seejärel otsustasime minna jalutama õhtusesse Sydneysse. Käisime Rushcutters Bay ääres, see siis selline armas vaikne lahesopp. Huvitav oli, et kõikjal paistavad suured pilvelõhkujad, aga samas on nii rahulik.

Järgmisel hommikul läks Siim jälle tööle ja mina tegelesin koduse majandamisega ja valmistusin õhtuseks töövahetuseks. Käisin eile cateringi tegemas Bankstownis. See on linnaosa, mis asub kesklinnast umbes 45 minuti rongisõidu kaugusel. Hästi ilus üritus oli: rinnavähi liidu heategevusüritus. Paljud neist naistest olid ise selle haiguse üle elanud ja seega oli selline väga emotsionaalne õhtu- peeti kõnesid, korraldati oksjoneid, tantsiti, naerdi, nuteti. Minu ülesanne oli kolme laudkonna eest hoolitseda: viia neile jooke, koristada nõusid jne. Toredad inimesed olid. Ja seal on palk ka hea, niiet usun, et igati kordaläinud õhtu. Koju jõudsin umbes kolmveerand ühest, mil Simka magas juba õndsat und. Hommikul kell 6 ärkasime, saatsin ta tööle ja nüüd ootan jälle koju.

Siimul töö juures võimalus lisa teenida erinevaid ekskursioone müües ja hästi kihvt on see, et tal endal võimalus neist tasuta osa saada (osa neist olid meil nagunii plaanid...) ja kaaslasele hind vaid mõnikümmend dollarit. õige hind on kordades suurem.

Ilmad hakkavad ka vist lõpuks ilusaks minema, loodamegi homme randa pääseda lõpuks, Siimul ju ka vaba päev.

Lähen naudin natuke päikest nüüd!


PS: Issi ja Kaupo - Supervägevat puhkusereisi teile!!!!!

Uues kohas ja uue hooga...tööle

Üle mõne päeva siis suudame jälle kirjutada siia midagi. mina olen nüüd tööl käinud paar päeva ja käin tööl nädala lõpuni. Hotellis nimega Metro Hotel on Pitt. Põhimõtteliselt peaksin olema Duty Manager, aga veel päris täpslt aru ei saa mida tegema peab. eks näis...See nädal käin tööl kell 7-15, aga järgmisest nädalast hakkan olema õhtune duty ehk siis 15-23 vahetus.

Kadri käis ka ühe päeva tööl nüüd. Võeti ühe cateringi firma hingekirja, aga esialgu vähemalt tööd suht vähe. Laupäeval läheb järgmisele tööpäevale. Vaikselt otsib ikka edasi vähe püsivamat kohta, sest selle cateringiga peab koguaeg ühest linna otsast teise kolama. Mingis püsivamas kohas oleks palk väiksem, aga ei peaks nii palju ennast ringi transporteerima ja ka tipivõimalus oleks restoranis olemas. Cateringiga tippi ei saa.

Täna tegime endale ka spordiklubi membershipi, sest see oli lihtsalt soodne ja vaja ennast liigutada. Nädalas peab maksma ainult 10dollarit, sellist diili ei saa isegi Virumaal. Kusjuures see on ka kõige lähem spordiklubi meie elukohale, joppas, et selline pakkumine oli. Koht ise oli täitsa tasemel - korralik jõusaal (kõige suuremad hantlid 60-kilosed...kes neid tõsta jõuab???), rühmatreeningud ja pesemisvõimalused. Saun võiks ju ka olla, aga see oleks vist liig.

PS Palju õnne vanaemale, sest meie aja järgi on tunni aja pärast tal sünna (kaart postis).
PS Samuti Liinale õnnitlused sõidueksami läbimise puhul.

Cheers!

Asjad on hakanud paika liikuma:)

Nonii. Nüüd siis natuke uudiseid ka, mida rääkida. Nimelt. Kõige tähtsam uudis: MEIL ON KODU. Lõpuks kandsid otsingud vilja ja saime endale elamise. Siim kirjutas eelmises sissekandes, et pidime hommikul Paddingtoni mingit kohta vaatama minema.. Selle sama kohaga saimegi sina peale... Asukoht on hea.. natuke eemal kesklinnast.. samas sõidab bussiga kesklinna umbes 10 minutit.. ja siin on bussiliiklus hea.. näiteks huvitav reegel on see, et bussis võib olla maksimum 15 seisvat reisijat.. kui see hulk on täis, siis rohkem peale ei saa. Bussijuht sõidab lihtsalt peatusest mööda. Maja on vana viktoriaanlik hoone, mida jupp haaval renoveeritakse. Enamik üüritavatest korteritest on sellised kommuuni tüüpi.. Ühe köögi kohta mingi 5 magamistuba vms. Meie elamises õnneks rahulik – korteri omanik on vanem naisterahvas, kes töötab osaliselt ülikoolis õppejõuna ja muidu vist mingi lastehoidmise vms-ga.. ei ole veel täpselt aru saanud. Aga selline tore tädi tundus, natuke pedantne ja hirmus korraarmastaja (köögis polnud ühtegi asja kuskil laua peal või kapi peal.. täielik tühjus). Aga kord on hea. Puhtusest hakkab siin hostelis elades küll puudust tundma. Kuna nädalaks on hostel üüritud, siis ilmselt peame teisipäevani siin olema, muidu läheb päris palju raha kaotsi.. Homme küsime, kas on variant, et saame raha tagasi, kui tahame varem lahkuda, kuigi arvan, et see pole võimalik. Samas on meil pangakaardid tulekul ja need samuti tellitud hosteli aadressile.

Eile saime oma TAX File Numberid kätte. Need on vaja kohe tööandjale helistada. Ja tänud neile saame Austraaliast lahkudes kõik maksud tagasi taotleda. Täna oleme terve päeva olnud asjalikud. Hommikul lahkusime hostelist kell pool üheksa ja tagasi jõudsime alles õhtul kell 8. Käisime koolis. Iga inimene, kes siin plaanib töötada teenindussfääris, see peab tegema endale litsentsi, mis annab talle õiguse kokkupuutuda alkoholiga. Hirmus kallis asi- 70 dollarit nägu ja selle eest ei saanud nagu midagi... 2 tundi mõttetut passimist. Aga vähemalt paberid käes nüüd – ilma nendeta ei võeta lihtsalt tööle.

Nüüd siis jõudsingi töö jutule. Ka selles osas on nüüd nii mõndagi toimunud. Leidsime internetist pakkumise, et vaja energilisi inimesi rugby võistlustele Foxteli televisiooni promoma (emme, see nagu Elioni töö ju). No me siis mõtlesime, et selline lihtne töö suht, jagada mingeid pabereid jne ja saatsime cv-d. Saimegi kohe vastuse ja käisime eile „vestlusel“. Intervjuud kui sellist ei olnud.. Täitsime mingid ankeedid, öeldi, et palk on 30 dollarit tund – maksud ( see siin ikka päris suur palk) ja homme lähme tööle. Töö selline hästi harv ja ilmselt ainult mingi 1-2 mängu nädalas, aga siiski.. Isegi sellest on kasu, kui saame kahe peale umbes 85 dollarit kahe tunni eest (üks mäng kestab umbes 2 tundi). Enamasti kulub poes 10-15 dollarit (nii umbes iga päev). Osa asju ikka hirmus kallid.. Kana on kohutavalt kallis ja üldse liha tooted. Samas täna leidsime mingi sooduka ja valmistasime ikka sellise söögi, et kogu hostelile tegime silmad ette:P

Tänaseks oli meil mõlemal tööintervjuu kirja pandud. Siim käis hotellis. Ja tal läks väga hästi. Homme lubati teada anda, mis ametikohal täpsemalt tööle hakkab, aga ilmselt on nüüd töökoht olemas. Super. See oli ikka väga oluline. Siimul käisid siis asjad kiirelt ja lihtsalt.. natuke vestlemist ja vaba. Mis minuga aga juhtus.?? Minu vestlus pidi toimuma cateringi firmas, mis asub kesklinnast eemal Bondi rannas (umbes 30 minutit bussiga). Otsustasime siis, et mul kõige targem minna bussiga, mis läheb suht hosteli juurest.. Sõitsin siis sinna suunas.. ajavaru oli täitsa hea. Jõudsin vahepeatusesse, kus buss hirmus kaua ootas, hakkasin muretsema... Aga vaatasin, et peaks jõudma, pole hullu. Kui buss lõpuks liikuma hakkas, taipasin, et see buss läheb täitsa valesse kohta.. Läksin bussijuhilt küsima ja mu hirm sai kinnitust. Vestluseni on aega 5 minutit ja ma olin kuskil pärapõrgus. Bussijuht käskis minna tagasi ja uue bussi peale.. Aga selle kohani, kust randa oleksin saanud, oli hulk maad ja mina hiljaks jäämas... Mis siis ikka. Pisarad hakkasid tulema:S. Üksi ka esimest korda sellest 4,5 millioni inimesega linnas. Õnneks helistas suurimal paanikahetkel Simka ja kurjustas minuga ja ajas paanika ära ja käskis kohe helistada tööandjale ja vabandada, et hilinen... Kõik sai korda. Siit õpetus, enne mitte paanitseda, eksole.

Hilinesin lõpuks pool tundi. Pole hullu. Mind võeti rõõmsalt vastu ja tundus, et kõik hästi, kuni hetkeni, mil pisteti kätte ankeedid täitmiseks. Algus oli lihtne, kontaktandmed. Peale teise lehe ette keeramist avastasin, et vaatan tõtt erinevate kohvi kinedega (Mocchiato, Latte, Cappuccino, Riccoletho jnejnejne) PAANIKA. Ülesanne: kirjuta inglise keeles, kuidas midagi valmistada. Okei.. Päris hea. Midagi sain kirja ka:D. Siis tuli üks onu ja ütles, et ta tahaks minuga vestelda. Ja asi läks järjest hullemaks. Ruumis oli laud, mille ümber 5 tooli ja kõrval väike laud, kus igast erineva suurusega noad, kahvlid, lusikad, kolme sorti veiniklaase, taldrikuid jne. Ja siis ütles ta mulle, et kataksin laua 3 käiguliseks lõunaks erinevate veinidega... VEEL SUUREM PAANIKA. Hakkasin naerma ja ütlesin onule, et ma ei hakka üldse valetama: ma pole midagi sellist enne teinud. Ei olnudki hullu, onu näitas ette ja pidin järele tegema. Ja isegi veinivalamine oli Amarillos teist moodi... huuuuh. Aga tundus, et ma onule meeldisin ja esmaspäeval saan ilmselt kokku firma omanikuga, kes teeb mulle umbes 3 tunnise koolituse, kuidas olla teenindaja ärilõunatel ja muudel ametlikel puhkudel... Õudne... see ikka tõliselt kõrgem klass võrreldes Amarillo või enamiku Eesti restoranidega. Nõuded on muidugi kõige jubedamad: pean endale muretsema musta vesti, mustad püksid (juba ostsin 80 krooniga suht kaltsukast:P), kingad (ka ostetud mingid, 150 eeku), põlle, kandikud (!!!!!) valged rätikud, lipsu, teenindaja noa-veiniavaja OEH. Eks vaatab. Palk oleks hästi hea, võrreldes tavalise teenindaja palgaga. Tavaline restorani teenindaja saab umbes 17-18 dollarit tunnid (miinus maksud), seal oleks palgaks 22-28 dollarit (miinus maksud). Vahe on suur. Ja samas on see just see, millest Amarillos puudust tundsin, ARENG. Eks näeb.

Õhtul käisime veel ja vaatasime kahte korterit, aga nendest loobusime. Otsustasime ikka tädi Anne kasuksJ.

Ehk saame järgmise kirjutamise teha juba uuest kodust, eks paistabJ seal meil korralik wifi olemas, loodetavasti saame rohkem suhelda kõigiga.

Back in Sindi

Tere jälle. Nüüd oleme siis 5 päeva jälle Sydneys tagasi olnud ja kolm päeva elamist otsinud. Peale surfilaagrit käisime reedel niisama linnapeal ringi, Bondi linnaosas, otsisime töökuulutusi ja tutvusime linnaga. Päris paljude poodide ja restoranide uste peal on sildikesi, et otsitakse müüjaid/teenindajaid, aga enamus neist ikka mingid väiksed nigelad putkad. Käisime ka hiiglasuures Highfield’i kaubanduskeskuses ja seal jätsime mõned CV’d erinevatesse kohtadesse. Kadri paari restorani ja mina elektroonikapoodi. Tundub sedasi, et töö otsimine polegi väga raske, aga elamise saamine on palju keerulisem, sest jube palju inimesi on, kes soovivad tuba saada.

Laup-esmasp. käisime ka kolme kohta vaatamas, kaks neist olid päris nigelad kohad ja üks oli päris hea, aga kahjuks omanik valis kellegi teise endale sharemates’ideks. Ilmselt kellegi üksiku, sest paaridel on palju raskem midagi leida, enamus soovivad ühte inimest. Üks koht mida vaatamas käisime oli ikka päris väike uberik. Omanikuks oli mingi hiina tädike, kes enda koha üle jube uhke. Seal oli kolm väikest tuba, mille üüri ta nagu kohapeal välja mõtles, sest kuulutuses oli hoopis väiksem. Näitas ka meile „tagahoovi“ mille suuruseks oli umbes 4*1,5m. Sinna sai pesu kuivama panna kahel nööril. Selle tädi juurest jooksime kiiresti minema. See normaalne koht oli küll veitsa keskusest väljas, aga seal oli nett ja oma vannituba ja kompleksis see ka bassein, saun ja jõusaal. Väga norm koht, aga meid ei valitud kahjuks.

Pühapäeval jõudsime ära käija ka Sydney Taronga Zoo’s. Päris suur koht. Väga ägedad olid kaks show’d mida me nägime. Kõige parem hüljeste show, loomad olid ikka põhjalikult välja õpetatud igasuguseid hüppeid ja liigutusi tegema. Nagu välismaal :D. Teine show oli lindudest. Ka lindudele oli erinevad ülesanded selgeks tehtud, eriti äge oli lind, kes tõi publiku hulgast inimeselt kuldmündi ära ja siis viis hiljem treeneri käsu peale tagasi peo peale. Loomaaias nägime ka selliseid loomi, keda veel varem polnud näinud: kaelkirjakud, vombat, kängurud, wallabid, pingviinid, erinevad maod ja sisalikud, mingi imelik loom valge kilbiga ja veel ka erinevaid linde/papagoisid. Päris palju kõndimist. Üleüldse on meil siin jube palju kõndimist, sest siin on ikka vahemaad linnasiseselt jube pikad. Iga päev liigume jalgsi 5-10km.

Homme lähme hommikul ühte võimalikku elukohta vaatama Paddingtoni linnaossa, see päris normaalne kant. Sinna võikski elama saada. Täna helistasime ka paari töökohta, aga siin on üleüldse jube populaarne voice mail ehk siis inimest ennast suht raske kätte saada, koguaeg jäta teade. Minuga võttis mingi hotell ühendust ja Katu suhtleb mingi cateringi värgiga. Veel elame esialgu nädalakese siin hostelis, väga normaalne hostel võrreldes selle eelmisega, kus me alguses olime. Maksime täna nädala ära, et oleks võimalik keskenduda elamise/töö otsingutele. Tellisime täna ka pangakaardid ära, samuti TFN numbri ehk siis Tax File Numberi, sellega ei pea riigile nii palju makse maksma (45% asemel 29%). Nüüd kui me nädala siin oleme, siis jõuavad need ka ilusti loodetavasti siia. Kadri teeb parasjagu kartuleid ja hakklihakastet, niiet saab äkki virolaista toitu täna ;).

Lähipäevade plaan on ka teha RSA (responsible service of alcohol) koolitus ära ja samuti käia ka ühel tööta ja reisi messil. Algus on küll veitsa raske, aga asjad nagu liiguvad nüüd kuskile poole ja varsti äkki kohaneb ära ka.

Tervitused teile põhjapoolkerale. :)

Summer Bay ja surfilaager

Mõned päevad on nüüd mööda läinud ilma, et oleksime internetti pääsenud.. See siinkandis selline eriline asi. Mis meie vahepealsetes päevades siis toimunud on.? Teine päev Sydneys algas umbes 10.30, mil olime lõpuks oma ajavahest tingitud väsimuse välja maganud. Ja kusjuures ärkasime ilma ühegi bedbugi hammustuseta! Hosteli köögis tegime kohvi (Siimu emal tuli geniaalne idee meid kohviga varustada) ning arutasime algava päeva plaane. Otsustasime minna Sydney kuulsaimat randa, Bondi beachi avastama. Üks oluline turistide magnet on Walk from Bondi to Coogee (jalutuskäik Bondi rannast Coogee randa). Tahtsime meiegi selle läbi teha. Rada kulges mööda rannikut üles alla, läbides kokku 5 randa. Teekonna pikkuses kokkulepet saavutada ei õnnestunud (oli see nüüd 5 või 7 kilomeetrit?). Igastahes oli hea soe, otsmik oli higine ja päike päevitas meile särgid selga.. Lained olid võimsad, ookeanipiltideks poseerides saime mõlemad püksid märjaks:D. Umbes 3 tunni pärast jõudsime Coogee randa, kus meie teekond lõppes. Võtsime väikse kõhukinnituse ja asusime teele tagasi linna suunas. Otsustasime, et väljas süüa on kallis ja hakkame ise kokkama. Mis siis ikka, läksime kohalikku toidupoodi Woolworth´i ja ostsime vajalikud asjad, et valmistada kartuleid ja liha. Mõeldud, tehtud. Õhtusöögi valmistamine hostelis oli palju meeldivam, kui kunagine kokkupuude Pärnu maantee 59 ühiselamu köögiga. Selleks korraks kõht täis, nõud pestud, võis minna tuppa tuttuJ

Jäänud oli veel veeta üks päev Sydneys. Mõtlesime, mida peale hakata.. Otsustasime võtta ette käigu „Kodus ja Võõrsil“ võttepaika, mis asub Sydney kesklinnast päris kaugel. Pakkisime rannaasjad kokku ning asusime teele. Kesklinnast on paljudesse kohtadesse kõige targem sõita ferryga (selline pisike praam). Nii läksimegi praamile, mis sõidutas meid umbes poole tunniga Manly linnaossa. Vaated, mis avanesid ooperimajale, Harbour Bridge´ile ja ümbritsevale rannikule, olid lummavad. Manlyst saime teada, et sõit Palm beachi (nn. Summer Bay randa) ei olegi nii lühike, kui algul arvasime. Minna tuli 2 bussiga – ühega 10 minutit, teisega umbes tunnike. Suhteliselt masendav oli mõelda, et peame ilusa päikselise keskpäeva bussis veetma. Arvamus muutus, kui olime mõned kilomeetrid sõitnud – tee kulges mööda ookeanikallast, mis oli oma reljeefilt väga mitmekülgne ja ilus. Kõrguste vahed olid nii suured, et kõrvad läksid lukku ja tekkis tunne nagu oleks jälle lennukisse sattunud. Kitsad kurvilised mägiteed panid mind nii mõnigi kord silmi kinni pigistama. Aga kohale me jõudsime. Tuntud teleseriaalist tuttavaid kohti palju ei leidnud, alles oli Alfi kohvik ning rada, mis läheb alla ookeani äärde.. Muidu oli tegemist lihtsalt suurte lainetega ilusa rannaga. Huvitav oli see, et kuna rand asub Sydney kesklinnast kaugel, siis oli seal vähe võõrast rahvast, enamik Austraalia kodanikud. Palm beachi teeb eriliseks see, et see asub poolsaarel ja koosneb kahest rannast. Ronides mäe otsa, avanes fantastiline vaade, kahel pool meid laius ookeanJ LUMMAV. Leppinud faktiga, et tuntud seriaali tegelased end näole ei anna, asusime tagasiteele. Kuna teel oli palju ummikuid, kestis sõit tunni asemel umbes poolteist. Selle jooksul võis märgata, et taevas hakkas tumenema, kaugel lõi äikest .. ja alates sellest hetkest keeras meil siin ilma metsa..

Jah. Austraalias on külm. Oleme surfilaagris, mis toimub kahe tunni tee kaugusel Sydneyst lõunas. Esmaspäevast alanud neljapäevane laager on olnud siiani üks paras külmetamine. Muidu on kõik hästi.. Surfilaual saame juba mõlemad täitsa hästi hakkama, esmapilgul tundus imelik mõte, et seisakski vee peal püsti... aga nii ta on. Valid endale laine, sõuad natuke ja tõukad end püsti.. ja siis liugled... nagu päris. Laagris on süsteem selline, et ärkame vara, umbes 8 (neljapäeval äratus kell 6 ja esimene surfitund 6.30, et saada tunda päikesetõususurfi mõnusid...), päevas on kaks kahetunnist surfitundi, mis sisaldavad lühikest teooriaosa ja praktikat. Saime teada, et täna on Sydney kõige külmem oktoobrikuu ilm 65 aasta jooksul. Vahva. Miks just meil pidi nii vedama... Sooja on kuskil 13-14 kraadi ja tuul on umbes 23-25 m/s. Kõik soojad riided on seljas enamiku ajast, sest sooja saab ainult magades või kuuma dušši all. Tänased surfitunnid jätsin vahele, kuna olen tõbine ja väljas on ikka hirmus külm ja iga natukese aja tagant sajab padukat. Ei saa aru küll, et oleks soojal maal. Siim on vapper ja teeb siiani kõik tunnid kaasa – eks see on meil kogu aeg teada olnud, et mina see nõrgema tervisega... Pigem hoida ennast, ei tahaks kopsupõletikku saada.

Uue hosteli panime endale kolmeks ööks kinni.. Neljapäeva õhtul jõuame linna tagasi, siis hakkame vaatama, mis uue kodu ja tööga saab. Õnneks lubas, et nädalavahetusel tõusevad temperatuurid uuesti üle 20 kraadi.

Bury St Edmunds to Sydney

Hommikul äratus kell 7:25 ja taxoga edasi raudteejaama kell 7:55. Rongijaamas kerge hommikuvõileib, mille meile kaasa oli teinud väga abivalmis mihkli ema, kellele siikohal suured tänud edastame. Järgnes pea kahetunnine sõit Londonisse Liverpool street stationisse, kus meid ootas Tiiu. Rõõmsa jällenägemise järel asusime kolmekesi Londoni linnaekskursioonile, jalgsi. Kõigepealt siis viskasime oma seljakotid Tiiu tüübi endisesse töökohta. Seljakottidega oleks meie linnaeksursioon ilmselt piirdunud Undergrounis sõitmisega, sest liikumine nendega ei ole kõige kergem. Lisakilodest vabanetud seadsime hoovihmases Londonis sammud Trafalgarile, mis mingit erakordset muljet ei jätnud. Vaatasime ka üle kuulsa Suure Benni. Ben oli tõesti väga suur ja võimas, mitte küll kellatorn ise aga kogu see massiivne hoone, mille küljes Ben asetses. Kohustuslikud pildid tehtud seadsime sammud Buckingham palace'i poole. Siinkohal peaks mainima, et nii räpast jõge kui Thames pole vist küll kunagi näinud, kõiksugu prahti suples selles maapealses reoveekanalis. Buckingham'i ees olevas pargis jooksid vabalt ringi oravad - pilt mida Eestis küll enam tihti ei kohta. Kümned ja kümned oravad koos partide, hanede ja teiste linnulistega. Võtsime suuna Hyde Parki ja Oxford streetile, kuid viimasel shoppamisest ei tulnud midagi välja, sest kõik kolmekesi olime piisavalt väsinud ja tahtsime süüa. Soovi ekskursiooni jätkata kõigutas ka tugevalt ilmataat, kes aegajalt vihmasabinaid meie kukile suunas. Kadri oli ka meil veits tõbine ja seega otsustasime teha ühed kuumad shokolaadid ja suunduda alguspunkti, kuhu hommikupoolikul olime jätnud kotid. Paar tundi passisime seal pubis ja siis edasi tube'iga Heathrow poole teele. 50min pärast olime kohal.

Heathrow väga kenasti viidastatud ja leidsime oma Virgin Atlanticu deskid üles. Olles harjunud, et e-piletitega saab kohe minna ja reisikotid ära kaaluda ja saata, siis sel korral äratas meis kahtlust seik, et kuvaritel seisis silt "step 2 - luggage". Natuke asja arutanud otsustasime küsida, et mis see step 1 siis oleks. Selgus, et neil seal ultramodernses lennujaamas on kasutusel check-inniks masinad. no kust meie seda teadma peaks, et check-in ainult arvutitest käib. Õnneks tegi kadri enne check-inni ära, kui mina kottidega järjekorra ära jõudsin oodata ning saime ilusti-kenasti seljakad ära anda. Seejärel suundusime rahulikult taxfree tsooni ja siblisime seal veits ringi, kuni hakkas lennule boarding. Boardingule suundudes otsustas üks turva lihtsalt mäkra mängida ja hakkas minu viisa kohta pärima, kuigi see pole isegi tema ülesanne, sest seda kontrollivad AINULT austraalia tolliametnikud, mitte mingi suvaline heathrow lennujaama turva. Õnneks, ma kordan õnneks, oli meil ka prinditud versioon kaasas, kuigi see poleks üldse vajalik, sest et ka austraallased ise enam paberkujul seda ei vaja. Kõik info on arvutis. Väljaprinditud versioon ainult oma tarabeks. Täiesti sooda tüüp, kõik teised eestlased lasti läbi, aga ühe eestlasega oli vaja norida. see selleks. saime ilusti pardale ja algas lend hongkongi - 11,5h. Lennuks ise oli täitsa tipp-topp. Igalühel oma meelelahutussüsteem eesistuja seljatoes. Sai vaadata filme ja sarju, mängida mänge, kuulata muusikat. Süüa sai täitsa häste. mis kõige tähtsam, et kõik maandumised sujusid mulle rahulikult - kõrvad jäid lahti ja olin edasi kuulja. Hongkongi oli kahetunnine peatus ja seejärel edasi Sindisse - 8h40min. Kokkuvõttes läksid lennud isegi kiiremini, kui plaanitud, sest vahepeal aitasid meid päris suured taganttuuled kuni 150km/h. Vahele veel, et Hongkongi lennujaam oli tõesti üks parimaid ja lihtsamaid ja ruumikamaid lennujaamu üldse. Kokku 71 väravat lahkujatele ja ruumi igalpool ikka küllaga, ntx heathrow'l oli väga raske istumiskohta leida.

Saabusime Sydneysse kell 7:25 varahommikul ja temperatuur oli juba siis 23kraadi, tänase päeva jooksul see sinna piiridesse ka jäi. koos meie lennukiga maandus ka paar pilukate lennukit mingile kooliekskursiooile, see aga tähendas, et ootejärjekord passikontrolli oli täidetud meeletu massi alakasvuliste hiinlaste ja jaapanlastega. Passikontroll läbitud haarasime lindilt oma kotid ja ohh üllatust...ees ootas vähemalt sama pikk järjekord tollikontrolli, et jõuda välja. Õnneks ka tolliametnikud on Aussies inimesed ja toodi lisavägesid, kes siis järjekorra väliselt ise saalis ringi käisid ja riiki sisenejatelt kohustuslikud küsimused ära küsisid. Ka meie olime ühed õnnelikest ja pääsesime kõrvalukse kaudu üleüldse kottide läbivaatamisest. Niipalju siis kuulsast karmist Austraalia tollist, kes midagi sisse ei luba viia ja kõik kaasatoodud toidud-ravimid konfiskeerib. tuhkagi. ostsime hoopis dutyfreest rummi juurde. Väljas helistasime hostelisse ja pick-up tuli meile järgi, seda küll rohkem kui tunnise ooteaja järel.
Hostelis kiired pesud ja riietevahetused ja sammud linna poole. Ahjaa hostelis ootas meid ees juba Berit, kellega koos me nüüd siis sellises peretoas oleme kolmekesi. Berit saabus siia kolm päeva varem. Tegime kiire tiiru linna peal. Nägime ooperimaja, tower bridge'i ja kõiki teisi kesklinna ehitisi. Väga huvitav koht oli Sydney Botanic Garden, kus kasvab küll vist mustmiljon eri liiki taime. Ka suured, pea meetrise tiivaulatusega nahkhiired, justnimelt nahkhiired, elavad seal paljude puude otsas ja põõnavad. homme vaatab põhjlikumalt ringi, täna päris väsinud, kuna eelmine öö peaaegu vahele jäänud ja nüüd magama ära.

Veel siia ka meie kohalikud numbrid:
siim 0061410986522
katu 0061410986531

Head ööd!

Esimesed sammud välismaal

Nonii. nüüdsiis on meie reis alanud. Hirmus vahva oli näha nii paljusid kalleid inimesi lennujaamas. Muidugi oli kurb, aga äratulek õnnestus isegi üllatavalt hästi. Ja uus lennujaam oli ka täitsa uhke. Natuke ootamist ja oligi aeg lennukile asuda. Saime aknaalused kohad ja jäime ootama. Mina suures pabinas, et äkki juhtub nohuga lennates midagi hirmsat. Siinkohal võin kohe öelda, et õnneks läks lend kenasti ning peale tavalise kõrvade lukustumise ei olnud midagi. Aga lennukiaknast nägi nii mõndagi põnevat, kuna vahepeal oli päris selge ilm. Ja Hollandi juures nägin midagi imelikku - keset merd olid tuulegeneraatorid ja neid oli seal kohe hirmus palju.
Stanstedi lennujaamas ostsime rongipileti Cambridge´i ning hakkasime aega parajaks tegema - rongini oli aega umbes tunnike. Sõime oma pirukat ja mõtlesime, et nüüd siis ongi asi reaalseks saamas. Lõpuks tuli rong, kodisime oma pampudega peale ja sõitsime pool tundi, et jõuda ülikoolilinna Cambridge. Lennujaamast sõitu alustades nägime vahvat vaatepilti - kõik raudtee äär oli täis jäneseid. Jah, päris elus jäneseid, kes elavad seal... maa sees olevad urud ja mitmed kümned jänesed:D. Jõudsime Cambridge´i, kus ootasime (JÄLLE) 45 minutit ja siis alustasime sõitu St Bury Edmundsi suunas, kuhu jõudsime mingi 40 minuti pärast. Mihkli ema tuli meile rongi vastu ja sõitsime taksoga tema juurde. Nüüd olemegi end siin sisse seadnud, sõime fish & chipsi ja nüüd lebotame ja jutustame Mihkli emaga. Hommikul kell 8.56 alustame sõitu Londonisse, kus saame Tiuksuga kokku. Ja õhtul asume siis jälle lennukile... ja siis peame selles metallist leiutises veetma tervelt 23 tundi (sellest 2 tundi on tankimine).

kallistame kõiki ja ootame järgmist võimalust, et teile kirjutada:)