Tagasi reaalsuses.

Lääne-Austraalia on väga kuulus kevadel õitsevate metsikute lillede poolest... üks näide nendest:)

Ja taas on aeg tiivad saanud ning muudkui lendab... märkamatult sai puhkus läbi ning juba 3 päeva töödki rabatud. Tundub, et rabamine on nüüd läbi, töötunde on vähesel või rohkemal määral kokku tõmmatud - mina teen umbes 40-43 h nädalas ja Siim umbes 30.. Eks nendest 60tunnistest nädalatest sai kõrini ka, ebatervislik selline töökoormus.

Puhkusest siis veel nii palju, et reedene päev Exmouthis oli kahjuks pilvine ning rannatada ei õnnestunud.. seevastu käisime taaskord mägironimist harrastamas... pikniku pidasime Oyster Stacks rannal ning juhuslikult ookeanile pilku heites võis märgata mitmeid ja mitmeid vaalu, kes muudkui vett pritsisid ning oma saba või selga näitasid, vahva... suured, võimsad loomad. Laupäeva hommikul asusime tagasiteele.. paariks tunniks põikasime sisse Coral Baysse, et veel viimane päevituskord peale saada ja seejärel võtsime suuna Carnarvonile, kus veetsime öö karavanpargis. Hommikul läbisime taaskord tuttava teelõigu - 470 kilomeetrit ilma asulateta ja olimegi tagasi Geraldtoni kodus. Mälestusterohked 2 nädalat selja taga.

Mildura laeva vrakk Exmouthi lähistel


Shothole canyon


Väike Siim ja suur Mandu Mandu gorge Cape Range rahvuspargis.

Emu paar jalutas meist mööda, kui me ManduMandu gorge´i vallutasime.

Lähipäevil peame siis võtma vastu ka otsused, mis meist edaspidi saab... ega väga midagi otsustada ei ole, plaanime anda sisse teise working holiday viisa taotluse... kui viisa saame, siis ilmselt töötame kuskil paar kuud veel siin (kui muidugi tunde eraldatakse meile) ja siis reisime ja siis mingi aeg koju... kuna meil aga 3 kuud nõutavat farmitööd tegemata, siis on olemas ka tõenäosus, et viisat meile ei anta... sellisel juhul oktoobri keskel lõpetame töö, reisime kuu, poolteist ja oleme detsembriks kodus... eks anname teada, kui asjades selgus:)

seniks olge tublid. ja tegelt tahaks ikka üle kõige näha kõiki juba.