Great Ocean Road

6. päev - GREAT OCEAN ROAD

Algus: Melbourne
Lõpp: Port Campbell

Km: 340

Meie tänane ja homne päev Great Ocean Roadil

Päeva algus...

Great Ocean Roadi loetakse maailma pikimaks sõja memoriaaliks. Nimelt rajasid selle tee kaljude vahele sõdurid esimese ja teise maailmasõja vahel mälestuseks Esimeses maailmasõjas langenud kaasvõitlejatele. Tee on ehitatud 1919.- 1932. aastal ja sõdurid tegid seda kasutades vaid labidaid ja kirkasid. Tänasel päeval on Great Ocean Road üks külastatavaimaid paiku Austraalias, pakkudes fantastilisi ookeanivaateid, kaljust rannajoont ja rohelist vihmametsa.

Great Ocean Road - kaljusse raiutud maantee

Hommikul teele asudes jäi meil esimesena ette üks maailma kuulus surfirand - Bells beach. Lained olid suhteliselt rahulikud ja väga andekaid surfareid täna ei märganud.

Great Ocean Roadil on väga paju vaateplatvorme, kust avaneb vägaväga võimas pilt ookeanile ning üksikutele liivarandadele.

Cape Otway loodupargis külastasime vihmametsa ning käisime vaatamas ühte tuntuimat juba - Triplet juga, mis on märkimisväärne kolmeosalise veejoa poolest.

Kolmeosaline Triplet juga

Teekond joani läbi vihmametsa

Päev oli pikaks veninud, kuna tee kulges mööda rannaäärseid kaljusid ja oli metsikult kurviline ning suurte kõrguste vahedega.

Just nii kurviline see tee oligi..

Ööbima jõudsime Port Campbelli umbes kella 7 ajal.. Linnakes asub maailma kuulsate kaljude - 12 apostli külje all. Panime oma telgi kämpingusse püsti ja läksime poodi otsima. Selle teekonna käigus juhtus täiesti uskumatu asi... jalutasime mööda tänavat, kui kuulsime, et mingi tüdruk hüüdis: "Kadri".. Ja see oli Rapla Anna-Liisa.. täiesti võimatu.. aga tõsi ta oli.. rääkisime hulka aega juttu - nad olid just Nullarbori kõrbe ületanud ja see ju seisab meil nüüd varsti ees.. Vahva on, kui maailm tundub vahel nii väike.

Homme jätkame Great Ocean Roadiga ning siseneme järgmisesse osariiki : Lõuna-Austraaliasse.

Suurlinn Melbourne

5. päev

Algus ja lõpp täitsa ühes kohas - Triinu ja Lee juures Ardeeri linnaosas Melbourne´is.

Nb. lisasin nüüd eelmise postitusega natuke pilte paari eelmise päeva kohta.!!! Ja selline tähelepanek ka, et paljud postitused on kirjutatud vales ajavormis.. asi selles, et kirjutan need märkmikusse valmis ja kui netti saame, siis kirjutan ümber.

Öö Triinu ja Lee magatud, oli aeg minna Melbourne´i avastama. Kahjuks oli Siim endale mingi kõhutõbi saanud ja tundis end kehvasti... Nii oli päev selline parajalt vaevaline ja linnaga tutvumine sai natuke tumeda varjundi ning vajus kergelt tagaplaanile. Sellele vaatamata sõitsime rongiga linna, et veits ringi vaadata. Kuulus Federation Square, Telstra Dome, kus toimuvad suured spordiüritused ning looduslikult kaunis Botanic Garden, mis kahjuks ei ole hetkel just parimas seisus, kuna Victoria osariik on ikka kohutavalt kuum ja kuiv, said siiski läbi käidud. Suurlinn on suurlinn. Oluline erinevus Sydneyst oli see, et Melbourne´i ühistransport on üles ehitatud trammidele. Ning teine asi on randade olemasolu - kui Sydney on ookeanilinn, kus on kümneid kauneid ookeanirandu, siis Melbourne on vaid üks rand ja seegi asub Port Phillipi lahes mitte ookeani ääres. Ilmselt on asi lihtsalt selles, et suurlinn jätab hetkel suht külmaks... ahjaa. Pildile saime ka Eureka toweri, mis on 88korruseline ja ülemiste 10 korruse küljed on kaetud kullaga.

Eureka tower ja selle ees olev Federation Square.

Õhtul mõnulesime rahulikult teleka ees, tegime süüa ja u. 11 ajal läksime tuttu, et hommikul võtta suund Great Ocean Roadile, mida loetakse üheks ilusamaks rannikuteeks maailmas.

Lihtsalt mõned pildid viimasele postitusele lisaks.

Vaade Lakes Entrance´ile


Koaalapoiss Raymondi saarel vabas looduses.

Victoria osariigi metsatulekahju tagajärg...

Lõunakallas enne Melbourne´i ja Phillip Islandit.

Grillmeister tööl.

Woolamai rand Phillip Islandil

Melbourne

3. päev - Phillip island
Algus: Lakes Entrance
Lõpp: Phillip Island Cowes
Km: 340
Koaalasid: 8
Pingviine: palju

Hirmus kurb oli hommikul ärgata ja lahkuda imeilusast Lakes Entrance´ist, aga uued kohad ootasid avastamist. Suuna võtsime pisikesele linnakesele nimega Paynesville, et sealt astuda praamile ja sõita Raymondi saarele koaalasid vaatama. Nimelt sellele saarele pandi mitukümmend aastat tagasi elama 32 koaalat.. nüüd on nende arv kasvanud 100ni. Hästi vahva oli näha neid uimaseid loomi vabas looduses oma elu elamas. Ega nad väga muud teinud kui magasid puu otsas.

Vahepeatus tehtud, ootas meid ees suur sõitmine. Teadsime juba ette, et teel konkreetseid vaatamisväärsusi pole... nojah. ega siin väga midagi peale looduse vaja ole, see on nii ilus ja mitmekülgne. Sõitsime läbi ka linnakesest, mille ümbruses oli tuli suurt pahandust teinud. Suured paksud lehtmetsad kõik surnud. ja õhk lõhnas nii tugevalt tahma järele, et midagi hullu. Oli maju, mille ees oli tuli vaid paarikümne meetri kaugusel peatunud.. tõesti.. Enne Phillip islandile jõudmist muutus maantee tõeliseks paradiisiks. Kulges tee kaljude otsas, kust avanes imeline vaade ookeanile, niiii kaugele kui silm ulatas. Öö olime otsustanud veeta telgis. Ilm oli selge ja ilus ja vihmaohtu ei paistnud. Leidsime armsa kämpingu, kus oli olemas kõik eluks vajalik: köök, grill, bassein, dušid.. ja asus see täitsa mere ääres. Panime oma ühetoalise ma püsti ja läksime saare toidupoodi osturetkele.

Phillip island on tuntud pisikeste pingviinide poolest, kes igal päikeseloojandul merelt koju tulevad. Läksime meiegi neid uudistama... Ootama pidime üle tunni aja ja uskuge mind, kohutavalt külm oli... ma suht värisesin terve selle ajal.. aga lõpuks nad tulid.. vähemalt 100 pisikest pingviini. Paterdades oma urgude poole. Hästi vahva oli vaadata, kuidas kõigepealt koguneti vee ääres umbes 10 kuni 30 kaupa kampa ja ületati ühiselt liivariba. seejärel hakkasid paarikesed grupist vastavalt sellele eralduma, kelle kodu juurde jõuti.. Lõpuks külma trotside vateemäng missugune. Ahjaa. Kahjuks oli pildistamine täitsa keelatud. Öö möödus rahulikult ja esmaspäeva hommikul ootas ees sõit Melbourne´i, et saada kokku minu Amarilloaegse töökaaslase Triinu ja tema sõbranna Leega. Sellest aga edaspidi.

4. päev - saabumine Melbourne´i
Algus: Phillip island
Lõpp: Melbourne
Km: 165

Hommikune ujumine basseinis tehtud ja hommikusöök söödud, alustasime sõitu.. Enne olime veel plaani võtnud, et lähme teeme läbi ühe saare scenic walki (selline maastikukaunis jalutuskäik siis). Palun vabandust, et need ingliskeelsed sõnad hakkavad sisse lipsama... raske teha selle vastu midagi. Igastahes. Matkasime mingi 4 kilomeetrit ja nautisime kauneid vaateid, enne kui asusime teele suurlinnamelu poole.Sõit kulges mööda suurt maanteed ja oli selline suht igav ja üksluine. Teel nägime taas palju põlengust räsitud kohti.. Kuna meie sihtkoht asus teisel pool Melbourne´i, siis pidime sinna jõudmiseks suht läbi linna sõitma. Aga kohale me jõudsime. Triin ja Lee elavad Melbourne´i linnaosas nimega Ardeer. Päev kujunes rahulikuks: grillisime, jõime paar kokteili, vahtisime telekat, muljetasime ja läksime tuttu. Väga tore on kedagi Eesti tuttavatest kohata. Ka teisipäeva veedame siinkandis - lähme avastames Melbourne´i keskust. Ja kolmmapäeval asume teele Great Ocean Roadi suuna.
Igasugused pildid tulevad väikese hilinemisega teksti vahele. Palun vabandust.
Kallikalli.

2. päev --- uues osariigis, Victorias.

Algus: Merimbula

Lõpp: Lakes Entrance
Km: 320 km
Kängurusid: hirmus palju

Ärkasime hommikul puhanuna ja valmis teele asuma. Eelmisel päeval saime hosteli omanikul mitmeid soovitusi, milliseid kohti külastada, nii alustasimegi nendest. Merimbula külje all asub linnake nimega Pambula, kus on terve linn kängurusid täis... pidasime auto kinni ja läksime nende karvaste olevuste keskele jalutama:D. Lisaks tegime hommikuse jalutuskäigu Pambula jõesängi ääres, mille hosteliomanik väitis olevat kõige ilusama koha Austraalias... Vaidleks vastu: nägime täna veel paljupalju ilusamat kohta... aga sellest edaspidi.

Siim üritab Pambula känguruga sõbraks saada.

Järgnevalt ületasime New South Wales´i ja Victoria piiri ja olimegi jõudnud uude osariiki.. Sihiks koht nimega Mallacoota, millest räägitakse, kui väga rahuliku ja ilusa lahe ääres asuvast linnast. Täna alustasin mina oma rallisõitja karjääri ja läbisin maailma kõige kurvilisema tee:D.. Siim pani vist päris mitu korda silmad hirmuga kinni... eiei. ärge muretsege, lõpuks sain talt rahuldava hinde. Mallacootas tegime kiire lõunaeine: leib, viinerid.. ja tuld.
Kuna olime eesmärgiks seadnud täna varem õhtule saada - ikkagi sõbrapäev ju, siis sõitsime Mallacootast ühe jutiga Lakes Entrance´i. ja võin julgelt väita, et see oli 100% õige otsus. vot see on üks ilusamaid linnu, mida mina eales näinud olen. Lakes Entrance on ookeaniga ühendatud kitsa kanali kaudu, kuid linnake ise asetseb keset järvedevõrgustikku.. näiteks ei pidanud olema haruldased aastad, mil tekib tõusu tagajärjel selline üleujutus, et kõik tänavad ja majad on vee all. Infopunkti onu soovitas meile matkarada, mis oli nagu kõige ilusama vaatega üldse... kahjuks said fotoka akud tühjaks ja saime ainult mõned pildid. No igastahes oleme nüüd siin selles ilusas linnakeses oma pisikeses ööbimiskohas ja valmistume homseks sõidupäevaks.

Lakes Entrance (järved ja jõed ja taamal paistev ookean)

Võimalikult ruttu üritame endast teada anda.

ärge meie pärast muretsege, eks.

1. päev --- Ja meie reis idast läände ongi alanud.

1. Päev

Algus: Paddingtoni linnaosa Sydneys
Lõpp: Merimbula NSW
Kilomeetreid: 510

Kängurusid: 4 teel; 3 tee ääres; 2 rannas; 1 surnud.

Viimane võte enne ärasõitu.

Nonii. Ja ongi meie palju oodatud reisimine alanud. Hommikul ärkasime ja sadas paduvihma... üllatavalt ei viinudki see meeleolu alla, pakkisime veel viimased kodinad kokku, mahutasime kõik asjad autosse ja sõit võis alata. Algus venis küll plaanitust veidi hiljemaks, kodust ärasõit 9.30. Sydneyst välja sõit võttis kaua aega, kuna sattusime mingile totakale ummikule, mis oli tekkinud ei millestki... Juba siis mõistsin, et Siimu ettenägelik gps-i ost oli väga kasulik. Esimese peatuse tegime varsti peale Sydney äärelinnast välja jõudmist. Kuna tee kulges nii ookeani äärt pidi ja vaade oli super, siis tegime kiire jalgade sirutuse ja sõit läks edasi. Tõsisema peatuse tegime linnas nimega Nowra, kus võtsime ette infopunkti külastuse. Saime palju kasulikke brošüüre. Teadsime juba eelnevalt, et peale Nowrat peaks tulema looduskaunis ala... nii planeerisimegi oma lõunaoote Jervis Baysse. Jervis Bay on tuntud oma randade poolest, kus on vägaväga valge liiv. Nimelt asub seal ka Hyams beach, mida loetakse maailma valgeima liivaga rannaks. Ja lisaks sellele on tegemist laulva liivaga (nagu Nõval). Ja liiv oli valge, hirmus valge... Päikseprille oli vaja, et jalge ette vaadata.

Hyams beach, mida loetakse maailma valgeima liivaga rannaks.

Edasi kulges tee taas veidi aega mööda maanteed ja siis asusime otsima kohta nimega Pebbly beach. Tuntud on rand oma kängurude poolest, kes seal rahulikult oma igapäevatoimetusi teevad ja end mõnusalt kurgu alt sügada lasevad. Kohale jõudmine oli vaevaline, kuna tee oli hirmus halb ja mina pidin ikka aegajalt hinge kinni hoidma, kas jõuame kohale või ei:D. Aga jõudsime.. ja kängurud said ka paitatud ja lisaks oli seal üks jube olevus ka, keda seekord igaks juhuks ei paitanud.

Terve papagoide seltskond.

Surfav känguru Pebbly rannas.

Mingi hiigelsuur sisalikuline Pebblyl.

Edasi kiirustasime lõunat sööma. Peatuskohaks valisime kalatoitude poolest tuntud linna Batemans Bay. Kõht täis, edasi. Ülejäänud päev koosnes puhtalt sõitmisest... kuna olime omadega niigi hilja peal jäänud, siis otsustasime võtta sunna linnale, mille olime valinud esimeseks ööks – Merimbula. Aga sõit sinna oli kõike muud kui üksluine. Siinsed teed on mitu, mitu korda mägisemad kui lõuna-eesti kõik teed kokku. No tõesti, muudkui üles alla. Nüüd saame aru, miks neil erilist rõhku pole pandud lõbustusparkide ehitamisele – kõik omast käest võtta. Õnneks oli Siim see, kes roolis oli. Ahjaa, nüüd on ka see tõestatud, et kängurud on ikka kohutavalt ohtlikud looduses... 2 tükki kalpsasid lihtsalt üle tee meie nina eest... njah.. mis siis veel kõrbes saama hakkab.

Aga nüüd oleme hostelis end sisse seadnud... telkimise otsustasime täna ära jätta, kuna ilm endiselt selline kahtlane.

Selline oli reede, 13. veebruar.

viimased paar päeva...

Jah, lõpuks hakkab meie aeg Sydneys otsa saama.. Imelik mõelda, et ees ootab selline paras teadmatus. Olime jõudnud end siin täitsa sisse seada ja asjad enda käe järgi asetada... ning enam ei eksinud isegi ära. Muidugi oli mõnus tunda end kindlalt ja peaaegu et tunda kodutunnet, aga siia kaugele maale tulime siiski hoopis muudel põhjustel - näha täiesti teistsugust loodust, arendada inglise keelt, saada väärt kogemusi ja õppida teineteist ning ka iseend tundma. Et siis. Edaspidi ei ole meie aadressiks enam Ormondi tänava 25. maja.. edaspidi võib meid kõige rohkem seostada meie kuldse (originaalis) Ford Falconi ja meie rohekat tooni telgiga. Kindlasti püüame oma teekonnal kohutavalt suure hulga pilte teha ja jõudu mööda üritame neid siia üles laadida ning vürtsikalt kommenteerida. Iseasi muidugi, kuidas edaspidi selle internetiga lood saavad olema... oleme siin ju end ära hellitanud sellega, et saame iga kell oma toas arvutiga netis istuda. Igastahes. te võite alati julged olla, me oleme ettevaatlikud ja ei tee midagi (väga) mõtlematut. <--- see oli siis suures osas emmedele, issidele mõeldud osa. Aga mis vahepeal toimunud on? Mõlemad oleme nüüdseks töötamise lõpetanud. Minu viimane päev oli reede, 6. veeb. Ja Siim tegi lõpparve eile. Viimase palga peaksime saama homme ja siis on siinsega kõik asjad klaarid. Muidugi oli vahepeal ka üks hirmus tähtis päev. Siimu 25. sünnipäev. Huuh. ma lihtsalt pean selle välja ütlema: veerandsada:)... mul hea narrida.. igal pool kõige noorem siiani. Aga mis me siis tegime sünnipäeva nädalavahetusega? Siim oli 7. veebruari hommikul tööl... kui ta kell kolm koju jõudis, siis sõime torti ja puuvilju ja kinkisin talle 2 praktilist asja (fotokale tripodi ja gps-ile spets koti).. ja siis õhtul viisin ta enda restorani sööma. Tegemist oli siis hispaania traditsiooniliste tapastega ja lisaks 1 liiter sangria kokteili. Rõõmustav oli see, et restorani mänedžer tegi meile palju suurema allahindluse kui ette nähtud... Tore.

Järgmisel päeval läksime Sydney Olympic Parki Top Gear Live´i vaatama (see siis tuntud inglise huumoriga autosaade..). Piletid kinkisin Siimule juba jõuludeks ja ütleme mõlemad ausalt, et show oli ootamist väärt. Arvasin, et ega see mulle väga meeldi jne... aga tõesti, nalja sai ja show oli võimas. Minu jaoks oli kõige muljet avaldavam see, kuidas 4 musta autot tulid lavale ja hakkasid sünkroonsõitu tegema... nad nagu tantsisid. Ja tegid selliseid asju, mida olin arvanud, et saab ainult filmides näha. Teine kõhedust tekitav etteaste oli mootorratastelt... nimelt oli laval selline metallkera... nagu trellidest vms. ja selle läbimõõduks oli kuskil 5-6 m. Ja siis tuli lavale mootorrattur ja läks sinna kera sisse ja hakkas seal ringi ratast vurama pea alaspidi jne. No ja siis tuli teine rattur ja kolmas ja neljas. Lõpuks oligi nii, et nad tegid seal trikke neljakesi, samaaegselt. tundus võimatu ja minul oli mitu korda tunne, et kui keegi vääratab, siis on kõik kutud... aga andekad poisid olid. Hm. ja viimane eriti vahva asi oli autode jalgpall. Lavale tuli kuus autot, toodi suured väravad ja suur pall ning mäng võis alata. Meeskondadeks siis Inglismaa ja Austraalia. Võit Aussiedele 3:2.

Autode jalgpall

Võistlus: maailma väikseim auto - Clarkson "The car you can wear"

Peale Top Geari vurasime ruttu rongiga koju... Küpsisetordile glasuur peale ja külalisi ootama. Nimelt kutsusin mõned sõbrad siia, et Siimu sünnat tähistada.. Kutsutud oli inimesi kuskil 6, kohale tuli 4: Siimu töölt Matt oma neiuga ja minu töölt Marcus ja Lidiane. Meil oli hirmus vahva... :). Kahjuks läksid nii Matt, Kayla ja Lidi juba kuskil 10 läbi ära, kuna nemad siiski tööinimesed...

Sünnipäevatort:)

Rahulik sünnipäeva istumine

Marcus jäi meiega tsillima.. No ja siis muidugi tuli plaan, et läheks peole. Mina kohe üldse ei viitsinud, kuna olin siin koogiga mässanud jne ja sain end lõpuks puhtaks räägitud, kuna mul pole kingi ja varbavahe plätudega peole ei lubata:D. Poisid läksidki kahekesi. Ja mul selle üle väga hea meel, sest Siimul ka hea vahelduseks kellegi teisega aega veeta kui minuga... mis siin salata:). eks Siim räägib klubidest ja asjadest ise, kui millalgi blogikirjutamistujusse satub. Mina magasin, kuni Siim peale 5 koju jõudis.

Nüüd olemegi viimased 2 päeva reisimõtteid mõlgutanud ja vaikselt asju kokku sättinud. Ahjaa. Üks oluline teema veel. Kindlasti olete kõik kuulnud nendest kohutavatest põlengutest, mis Victoria osariigis möllavad... Ja ma usun, et need on päris palju muretsemist tekitanud. Asi on tõsine ja uudised, mida igapäevaselt meil siin telekas näidatakse, toovad pea iga kord pisara silma. Surma on saanud juba 180 inimest ja kodu on kaotanud üle 5000... Hea uudis on see, et nüüdseks hakkavad asjad stabiliseeruma ja enamik tulekoldeid on kas kustutatud või kontrolli all. Mida ma tahan öelda, on see, et meie teekond läheb mööda rannikut.. Põlengud möllasid/möllavad peamiselt sisemaal ja sinna meil asja ei ole. Me oleme väga ettevaatlikud ja uurime enne põhjalikult, kui kuhugi sõidame!

Ja starti asume kas neljapäeva hommikul või reedel. Ilm on hetkel hirmus vihmaseks ja pilve keeranud, seetõttu võibolla lükkame sõidu reede peale... eks anname teada.

vot sellised lood siis.
võibolla jõuame veel ühe korra kirjutada enne minekut võibolla mitte.

igastahes. kallistame kõvastikõvasti.