viimased paar päeva...

Jah, lõpuks hakkab meie aeg Sydneys otsa saama.. Imelik mõelda, et ees ootab selline paras teadmatus. Olime jõudnud end siin täitsa sisse seada ja asjad enda käe järgi asetada... ning enam ei eksinud isegi ära. Muidugi oli mõnus tunda end kindlalt ja peaaegu et tunda kodutunnet, aga siia kaugele maale tulime siiski hoopis muudel põhjustel - näha täiesti teistsugust loodust, arendada inglise keelt, saada väärt kogemusi ja õppida teineteist ning ka iseend tundma. Et siis. Edaspidi ei ole meie aadressiks enam Ormondi tänava 25. maja.. edaspidi võib meid kõige rohkem seostada meie kuldse (originaalis) Ford Falconi ja meie rohekat tooni telgiga. Kindlasti püüame oma teekonnal kohutavalt suure hulga pilte teha ja jõudu mööda üritame neid siia üles laadida ning vürtsikalt kommenteerida. Iseasi muidugi, kuidas edaspidi selle internetiga lood saavad olema... oleme siin ju end ära hellitanud sellega, et saame iga kell oma toas arvutiga netis istuda. Igastahes. te võite alati julged olla, me oleme ettevaatlikud ja ei tee midagi (väga) mõtlematut. <--- see oli siis suures osas emmedele, issidele mõeldud osa. Aga mis vahepeal toimunud on? Mõlemad oleme nüüdseks töötamise lõpetanud. Minu viimane päev oli reede, 6. veeb. Ja Siim tegi lõpparve eile. Viimase palga peaksime saama homme ja siis on siinsega kõik asjad klaarid. Muidugi oli vahepeal ka üks hirmus tähtis päev. Siimu 25. sünnipäev. Huuh. ma lihtsalt pean selle välja ütlema: veerandsada:)... mul hea narrida.. igal pool kõige noorem siiani. Aga mis me siis tegime sünnipäeva nädalavahetusega? Siim oli 7. veebruari hommikul tööl... kui ta kell kolm koju jõudis, siis sõime torti ja puuvilju ja kinkisin talle 2 praktilist asja (fotokale tripodi ja gps-ile spets koti).. ja siis õhtul viisin ta enda restorani sööma. Tegemist oli siis hispaania traditsiooniliste tapastega ja lisaks 1 liiter sangria kokteili. Rõõmustav oli see, et restorani mänedžer tegi meile palju suurema allahindluse kui ette nähtud... Tore.

Järgmisel päeval läksime Sydney Olympic Parki Top Gear Live´i vaatama (see siis tuntud inglise huumoriga autosaade..). Piletid kinkisin Siimule juba jõuludeks ja ütleme mõlemad ausalt, et show oli ootamist väärt. Arvasin, et ega see mulle väga meeldi jne... aga tõesti, nalja sai ja show oli võimas. Minu jaoks oli kõige muljet avaldavam see, kuidas 4 musta autot tulid lavale ja hakkasid sünkroonsõitu tegema... nad nagu tantsisid. Ja tegid selliseid asju, mida olin arvanud, et saab ainult filmides näha. Teine kõhedust tekitav etteaste oli mootorratastelt... nimelt oli laval selline metallkera... nagu trellidest vms. ja selle läbimõõduks oli kuskil 5-6 m. Ja siis tuli lavale mootorrattur ja läks sinna kera sisse ja hakkas seal ringi ratast vurama pea alaspidi jne. No ja siis tuli teine rattur ja kolmas ja neljas. Lõpuks oligi nii, et nad tegid seal trikke neljakesi, samaaegselt. tundus võimatu ja minul oli mitu korda tunne, et kui keegi vääratab, siis on kõik kutud... aga andekad poisid olid. Hm. ja viimane eriti vahva asi oli autode jalgpall. Lavale tuli kuus autot, toodi suured väravad ja suur pall ning mäng võis alata. Meeskondadeks siis Inglismaa ja Austraalia. Võit Aussiedele 3:2.

Autode jalgpall

Võistlus: maailma väikseim auto - Clarkson "The car you can wear"

Peale Top Geari vurasime ruttu rongiga koju... Küpsisetordile glasuur peale ja külalisi ootama. Nimelt kutsusin mõned sõbrad siia, et Siimu sünnat tähistada.. Kutsutud oli inimesi kuskil 6, kohale tuli 4: Siimu töölt Matt oma neiuga ja minu töölt Marcus ja Lidiane. Meil oli hirmus vahva... :). Kahjuks läksid nii Matt, Kayla ja Lidi juba kuskil 10 läbi ära, kuna nemad siiski tööinimesed...

Sünnipäevatort:)

Rahulik sünnipäeva istumine

Marcus jäi meiega tsillima.. No ja siis muidugi tuli plaan, et läheks peole. Mina kohe üldse ei viitsinud, kuna olin siin koogiga mässanud jne ja sain end lõpuks puhtaks räägitud, kuna mul pole kingi ja varbavahe plätudega peole ei lubata:D. Poisid läksidki kahekesi. Ja mul selle üle väga hea meel, sest Siimul ka hea vahelduseks kellegi teisega aega veeta kui minuga... mis siin salata:). eks Siim räägib klubidest ja asjadest ise, kui millalgi blogikirjutamistujusse satub. Mina magasin, kuni Siim peale 5 koju jõudis.

Nüüd olemegi viimased 2 päeva reisimõtteid mõlgutanud ja vaikselt asju kokku sättinud. Ahjaa. Üks oluline teema veel. Kindlasti olete kõik kuulnud nendest kohutavatest põlengutest, mis Victoria osariigis möllavad... Ja ma usun, et need on päris palju muretsemist tekitanud. Asi on tõsine ja uudised, mida igapäevaselt meil siin telekas näidatakse, toovad pea iga kord pisara silma. Surma on saanud juba 180 inimest ja kodu on kaotanud üle 5000... Hea uudis on see, et nüüdseks hakkavad asjad stabiliseeruma ja enamik tulekoldeid on kas kustutatud või kontrolli all. Mida ma tahan öelda, on see, et meie teekond läheb mööda rannikut.. Põlengud möllasid/möllavad peamiselt sisemaal ja sinna meil asja ei ole. Me oleme väga ettevaatlikud ja uurime enne põhjalikult, kui kuhugi sõidame!

Ja starti asume kas neljapäeva hommikul või reedel. Ilm on hetkel hirmus vihmaseks ja pilve keeranud, seetõttu võibolla lükkame sõidu reede peale... eks anname teada.

vot sellised lood siis.
võibolla jõuame veel ühe korra kirjutada enne minekut võibolla mitte.

igastahes. kallistame kõvastikõvasti.